Indoneesiast Mauritiuseni läbi India ookeani pärlite

Aasta oli siis… XXX kui käisime Valloga Jahtklubis kuulamas ühe mehe ümbermaailmareisi jutte. Ja ta rääkis minu meelest Coco saartest, hiljem selgus, et Vallo meelest Cooki saartest. Sel samal hetkel lõime käed, et ühel päeval läheme koos pikale merereisile ja sinna saartele. Kui nägin Oyster World Rally marsruuti, tõmbasin esimese kõne Vallole, et kuule, nüüd on meie kord. Pikemalt mõtlemata, ütles ta lihtsa OK!

Alustasime 25.september 2024 Pärnust varahommikul, et sõita Riiga Ermo ja Valloga, et mõni päev hiljem Indoneesias Kupangis astuda Larimari pardale ja alustada merereisi läbi Indoneesia, sealt Christmas Islandile, Coco saartele ja edasi üle India Ookeani Mauritiusele. Pardale astudes avastas Vallo, et me ei lähegi sinna, kuhu tema arvas. Mul oli enda meelest kõik selge. Aga mis seal ikka, lähme kunagi siis Cooki saartele ka.

Lendame Balile läbi Istanbuli, kus saame pooliku päeva jooksul aimu kohalikest metsikutest veinihindadest, kergelt ülbetest inimestest ja maitsvast toidust.

Team Travel Istanbusis

26.oktoobri õhtul oleme Balil, kus lõunamaale omaselt lennujaama pakutavast taksost loobudes ja ise lahendust otsides saame 3x soodsamalt oma majutusse, mõnus neljatoaline villa basseiniga, väikeses vahetänavas. Targu võtsime lennujaamast kaasa rummi ja valmistume tulevaks kuumaks päevaks. Öö hakul näpistab nälg, tõttame randa, küll keegi midagi pakub, reaalsuses lepime kioskist saadaoleva krõpsupaki ja õlledega.

Meil on kaks päeva Bali avastamiseks, seejärel lendame Kupangi, kust Larimar meid peale korjab.

Suurte massaažifännidena saame kohe Bali naiste puudutust tunda, summad, mida nad küsivad on nii väikesed, et võiks iga päev vähemalt korra vedelemas käia. Tuiame päevakese Seminyakil, rannas ja tänavatel on kaunis tihe olemine, mõtleme, kus on need kohad, mida Bali enda turundusmaterjalides kasutab. Igatahes võtame teisel päeval ette Ubudi tuuri, taksoga sinna ja rendist rollerid. Esimene rentija ei taha anda, testsõit polnud piisavalt enesekindel…Liiklus on päris kreisi, Ermo ja Vallo põiklevad ja proovivad selles kõiges ellu jääda, ma proovin tagumiselt istmelt navigeerida. Waterfalle läbi sõites eksime vaid ühe korra, woop – sain hakkama! Ja poistele au andes, pikali ei kuku ja vales sõidusuunas kondamas ei käi. Liiklus paneb küll pead kinni hoidma, hea, et Ubudisse ja tagasi otsustasime taksoga minna, 40 km ja 2h higistamist.

Bali on üpris tuntud oma waterfallide rohkuse eest, suudame päevaga 4 läbi käia ja rohkem ei viitsikski. Mõni privaatsem, mõnusa ujumiskohaga, kus kohalik mowgly hoiab silma peal, et kosk sind vooluga kaasa kuristikku ei pudistaks, mõni populaarsem, kuhu kohalikud Barbied ja Kenid on koondunud fotosessioonile. Waterfallideni viivad trepid on igal pool erinäolised, olles kivisse raiutud ja sügavalt sammaldunud või koosnedes bambus-sildadest, troopiline mets ja vaated on piisavalt ilusad, et ebainimlik kuumus ja kõrged trepiastmed ununeks. Kohalikud naised on laupäevast teinud pesupäeva, vedelevad jõe magevees, shampoon peas, jutustavad ja küürivad ennast.

Ilmselt on täiesti puutumata ja tasuta koske siin võimatu leida kui arvestada, et Balil elab 3,5 miljonit inimest ja ta on kaks korda suurem kui Saaremaa. Teel koskede juurde ei satu naljalt loodusesse, rolleritega vuhiseme mööda elurajoone, mis lokkavad templitest ja vanikutest. Loomulikult on igal pool tohutult jumalatele pandud ande ja nii inimesed, templid kui kivist tiigrid, elevandid kannavad ruudulist “seelikut”, mis sümboliseerib tasakaalu ja hoiab kurja eemal. Linnades olevad tohutud templikompleksid, mälestusmärgid, panevad mõtlema, kas targem poleks seda ressurssi rahva heaollu panustada. Aga ilmselgelt usk on nii tugev, et see hoiab ka vaesemad elus. Varastamine näiteks ei tundu siin eriti suureks probleemiks olevat. Kui vaadata, millise tabaga meie majutus kinni käib ja arvestades, et hoovist tuppa minevad uksed ei lukustu ja kui ka lukustuks, on nad õhukesed klaasuksed, siis vargal oleks kaks sekundit ja tehtud.

Muidu…Ubud tundub väga mõnus linn, selline rahulik, kenade templite, muusikute, kohvikutega. Kahjuks saame ainult läbi sõita, rohkemaks pole aega.

29.09 Tõttame kella 9’ks lennujaama, linn on pühapäevale omaselt vaikne. Lion Air on täis pagasina kaste kasutavaid inimesi, kohe selline Aasia siselennule omane tunne tuleb, turiste Kupangi küll suundumas pole. Marek ja Sven saatsid taksojuhi vastu, puikleme vastu, et oskame ise ka taksoga sõita. Lennujaamas sööme oma sõnu, siin ei toimi kohalikud taksoäpid, ukse ees keegi ei karju. Mees seisab LARIMARi sildiga, sõber on kaasas, kes topitakse pagassi. Kupang on kaunis kõrbehõnguline, valge inimene on eksootika ja tundub, et ega siin midagi väga teha poleks.

Kupangi sadamasse jõudes ootab meid kaldapealses kohvikus mõnus külm õlu, mööda kaid sammuvad Marek, Sven ja Chris (uus kapten). Nagu ikka vanade sõpradega kokku saades – jutt läheb edasi sealt, kus pooleli jäi. Kui  tavaliselt antakse uutele jungadele sisse-elamiseks aega, otsustame, et me Ermoga tunneme paati küll ja Vallo suudame kurssi viia. Kuna Kupang on pigem pommiauk, anname otsad kohe peale kerget lõunat kaldal.

Nii äge on taas jahi peale tulla, paat ei ole üldse vananenud, mehed on sama lõbusad, sõit võib alata. Eesmärk 250 miili, 36h sõitu, mis viib meid Rinca poole ja sealt Badjosse tankima.

01.10 jõuame varavalges Rinca saarele, kus kitsas lahesopis elutsevad vabas looduses Komodo draakonid, ehk varaanid – suured sisalikud. Otsime ankrukoha ja esimese hooga piilume binokliga, saarel paistavad ahvid, metssead, kitsed ja lõpuks ka üks draakon. Dingy vette ja uudistama. Teine Oyster, Hermione arvab, et meid süüakse kaldal elusast peast ära. Draakon küll ei avaldnud soovi meid nahka pista, isegi kui talle selja taha hiilisime, pigem on ohtlik nii vaimule kui kehale prügi hulk, mis asustamata saarel laiub. Oleme hommikuga rahul, kella 9’ks maal käidud, ujutud, snorgeldatud, söödud. Ankur üles ja Badjo poole mööda kitsast saartevahelist kanalit.

Badjo rõõmustab meid kirevama eluga kui Kupangis vastu vaatas, leiame kalaturu restoranid, kus teenindajad on lahkelt nõus lubama oma jookidega toitu nautida. Nad lihtsalt ise ei paku veini. Värsked krevetid, kalmaarid, karbid otse kalaletist, vee ääres. Lauda imbub kohalik kunstnik, kes oli eemalt Sveni joonistanud, Marek arvab, et temastki võiks portree jahis olla. Kunstnik istub maha, joonistab ja joonistab ja joonistab, harilikuga. Tulemuseks korralik terroristi näoga portree.

Mäe otsas asub Paradise Bar, kus peale mõnda kokteili läheb tantsuks toolide peal, Sven sikutab sõber Carlost mööda tantsupõrandat enne kui viimane laval laulma kukub, Ermo üritab mind igal võimalusel õhku lennutada, karjun küll, et ma kukuuuun ja lähen katki, aga siin enam sõnad vilja ei kanna. Koduteel oleme ootamatult rollerite otsas. Meie rollujuhi taga Ermo, mina ja Vallo viimase sentimeetri otsas. Juhil on küünarnukid ribides, allamäge sõites meie kõigi keharaskus seljas. Paneb meid üpris suvalises kohas maha ja küsib hingehinda. Me ei saa aru, miks me üldse ta peale sattusime. Aga lööme käega, loome rahu ja hüppame ülerahvastatud dingysse, mis vaevu õhku sees hoides meid koju tüürib.

02.10 Hakkame liikuma Komodo saare poole. Õhtuks jõuame väikesesse soppi, kohalikud kanuudega suveniiriärimehed lendavad mesilaste kombel jahi ümber. Pärlikeed, kausid, draakonihambad (või sea :D ) – igaüks saab omale midagi. Kaldal paistab kohalike ärinaiste kaubandusrivi. Ermo ja Valloga ajame peale ujumist dingyle hääled sisse. Oleme roosa liivaga ranna ainsad külastajad, 4-5 naist hoiavad oma pood/baare lahti. Mama Nida, Mama Tia jne räägivad sildid nende peade kohal. Kaup, hinnad, väljanägemine – kõik on kõigil täpselt samad. Jaotame sisseostud võimalikult võrdselt ja ostame erinevatelt naistelt oma joogi. Naised usaldavad meid, paluvad lahkudes panna pudelid korvi ja lahkuvad suuremate kanuude peale, millega mehed neile järgi on tulnud. Istume rannas pingil, selja taga röhitseb paar metssiga ja kondavad mõned kanad.

Paati tagasi jõudes on tänane õhtusöögikokk meie toodud liitrise Laua Viina välja tõmmanud ja väga eestlaslik õhtusöök alaku. Eestis tulles olime kõik kergelt paranoilised, mina tundusin oma koti küljes koguaeg viina lõhna ja kontrollisin, kas pudel on terve. Vallol oli kilulõhn ninas ja ainuke, kes midagi ei tundnud, sellel olid kotis tatrakotid puruks.

03.10 Hommikul sõidame Komodo rahvuspargi sadamasse dingyga. Kohalik giid on kohe kohal, suunab meid piletiostu sektorisse, aru ei saa mille eest või miks, aga peame erinevad piletid ostma 3 venna käest. Lõpuks saame parki siseneda, ei hakanud pikka matka võtma kuna veidi levib ajalooline tõdemus, et alkohol meile ei sobi, aga õhtuti praktiseerime. Lootus on paremaks saada. Rahvuspark on tuim, meie Rinca saarel looduses nähtud draakon saab veel väärtuslikuma tähenduse. Giid teab täpselt kuhu meid viia, “saaki jahtivad” komoodod, juhuslikult kindla puu all, kus isegi fotode tegemiseks on kindel kaader teada. Kahtlustame, et neile ikka söödetakse kanad sisse, et nad jumala eest asukohta ei vahetaks. Kui draakonil kõht täis on, siis ta ei liiguta ennast, näiteks olles murdnud kitse, sööb ta selle korraga ära ja seedib järgmise kuu aega. Nad ei murra looma maha vaid suskavad neid ja siis vigastatud looma jälitavad 2 nädalat, kuniks too kärvab ja on allaneelamiseks valmis. Giid räägib, et oleme õnnelikud, et komoodosid siin näeme, et mitte kõik ei näe. Kahtlustame, et siin on ikka kindla peale turistidele kõik õigesse kohta valmis seatud, sest kindlasti on üks hiigelsisalik täpselt katuse all ranna kõrval, et juhuslikult saaks hiinlased temaga selfisid teha. Nagu korralikult vaatamisväärsusele kohane, saad raja lõpus kookost, õlut, vett, mida karastavat hing ihkab, jällegi ridamisi asuvatest identsetest “kohvikutest”.

Võtame suuna Lomboki poole, 175 miili minna ühte väiksesse soppi, kus on tegelikult eesmärk kohalikega Whale Shark’dega ujuma minna.

04.10 kulgeme mootoriga, öösel tõmbavad tähelepanu punased täpid kaldal, mis lähemal uurimisel osutuvad tulekahjudeks. Google Mapsi vaadates selgub, et siinne kant on hetkel täis tulekahjusid, olgu need siis metsa või prügi süütamise tulemus, aga kaldad lõõmavad. Radar on tihedalt täis täpikesi, mis lähemale jõudes kujutavad endas kalapaate, kellel pole klassikalised roheline ja punane tuli vööris, vaid keset paati puna-rohe-sinine strobo. Selgub, et praegu on hea aeg kala püüda, nad valgustavad vee paadi ümbert ära, mille peale kalad kohale ujuvad. Täiskuu korral on kalad segaduses, igal pool on nii valge ja kalameestel vesi ahjus, neid ei märgata.

Täna on paadis kurb meeleolu, õlled said otsa. Vastu õhtut jõuame üksildasse lahesoppi, kus on ideaalsed tingimused surfamiseks. Sven laseb purje täis, komplekteerib foili kokku ja tema järel vupsavad vette ka Vallo ja Ermo. Turvame dingyga kõrval ja katsetajate areng on märgatav. Meie teadlaste meeskond plaanib varakult magama minna, ideega, et hommikul Whale Sharkidega ujuma minna, aga nagu ikka, hakkab lõbus ja ei lähe päris nii nagu plaanitud.

05.10 Kell 4.30 on kohalik paat meil järel, teine jaht Aurora on samasse kohta ankrusse tulnud ja mõlema jahi punt võetakse peale. Aurora rahvas kenasti istub paadi põrandal, meie omad vaatavad kohe, et oh ruumi ju on ja heidame põrandale magama. Tunnike sõitu ja jõuame suure kalalaeva juurde, kus kohalikud sööta vette viskavad ja tohutuid 10m pikkuseid haisid kohale meelitavad. Lestad jalga, maskid ette ja vette! Kohe tuleb hiigel avatud suuga koljat, tunne küll pole, et ta sind nahka ei pane. Kalamehed viskavad söödaks värskelt püütud imepisikesi krevette, terve vesi kubiseb sellest sogast, vahel ujuvad suured millimallikad. Vallo juba ükspäev sai korralikud põletushaavad, nuriseme oma lollide peade üle, et kaitseriideid kaasa ei võtnud. Metsikud kalad, maailma kõige suuremad, hiigelsuudega naudivad kalalaevalt tulevat veevoolu. Ei saa öelda, et hirmus pole neist paari meetri kaugusel ujuda. Kell on 6.30 hommikul ja meil on päev kirjas, kered emotsioonidest tulvil. Midagi sellist poleks oodanud tänaselt hommikult, üliäge kogemus. Paat viib meid tagasi jahtide juurde ja peale hommikusööki paneme Lomboki poole teele, 20 tundi minna. Paadis teadlane Sven on taas uneuuringutel, varsti saame seriaali teha uuringute tulemustest. Joome veini, teeme süüa, natuke saame ka purjetada, aga õhtuse vahetuse alguses tuul keerab 100 kraadi ja vaikib ära. Meisterkokad Vallo ja Sven on täna esmakordselt ühises köögivahetuses, huviga kuulame, mis arutelu köögis käib. Peale pannivaliku selgumist tuleb teemaks, mis suuruses kanatükke lõigata. Kuna õhtusööki on võimatu valmistada ilma veinita, väljub köögist kaks higist nõretavat, aga ääretult rõõmsat meest.

06.10 Jõuame Lombokile, Marek ja Sven panevad Gili poole teele ja sealt edasi Balile. Sven läheb vahepeal Eestisse ja Juss tuleb asemele ookeani ületuseks. Meid ootab korralik töödelist ja kui kõik tehtud, siis vaba voli minna, kuhu hing ihkab. Teeme paar päeva tegusat küürimist nii toas kui õues, proovime leida kohalikust külast toidukohti või mingitki tegevust. Aga see on moslemite küla, isegi õlut ei müüda nendes vähesteski adekvaatsetes toidukohtades. Ainukeseks mõistlikuks kohaks jääb Medana Bay jahisadam, kus menüü on tiptop ja õlled poehinnaga. Ööl ja päeval kostub kaldalt kutseid palvusele, selle müraga harjub kiiresti.

Ühel õhtul Chris mõtleb, et suundub SUP’ga kaldale, et me saaks kummipaadiga kolmekesi järgi minna. Pumpab kenasti täis, pakib asjad kotti, astub platvormilt peale ja sulps, sirgelt vees. Ermo laseb ta voolikuga soolasest veest puhtaks, Chris paneb kuivad riided selga ja asub uuesti teele. Järsku uus sulps. Ta oli oma prillid platvormilt jalaga vette lükanud ja sukeldus neile järgi. Käes! See domino efekt kipub meil korduma. Üks päev seisis klaas platvormil, Ermo oli peale snorgeldamist ennast just puhtaks pesnud, tuli Marek, pani klaasile jalaga, Ermo sukeldus nagu kaheksajalg järgi. Teine päev jäime napilt ühest lestast ilma. Propeller teeb imelikku häält, mehed läksid sukelduma, et vaadata, kas kõik tundub ok. Järsku ilmub Marek segaduses näoga vee piirile, Ermo sai aru, et midagi on hapu, vaatas põhja poole ja sinna Mareku üks lest suundumas oli. Kiire minek ja lest tagasi kodus. Kõige traagilisem lugu juhtus Sveni golfivarustusega, kui Marek sellega edukalt mängult paati jõudis, selle platvormile asetas ja järgmisel hetkel vette lükkas. 4-5 keppi rändas raketina põhja. Siin polnud enam endal midagi teha, õnneks Sidney Rocki mehed tõmbasid järgmisel hommikul balloonid selga ja imekombel leidsid golfikepid üles. Jääme neile õlled võlgu!

Medana Bay kõrval on kallimate hotellidega rannad, kuhu saab dingyga kergesti ligi. Peale higistavat tööpäeva viib Kapu meid ekskursioonile ja saame üle tüki aja toredaid kokteile kuuma vee ääres nautida. Vesi paadist maha astudes on tõesti kuum, julgelt 36+ kraadi.

08.10 Chris jääb jahisadamasse toimetama, mina, Ermo ja Vallo paneme taksoga praamisadamasse, et minna kiirpaadiga Gili T saarele paariks päevaks. Võtame mõnusa basseiniga villa ja naudime elu. Esimese hooga üritame oma hoovilt sinna pikutama tulnud kasse minema ajada, aga kui nad hooga suuri prussakaid tapma hakkavad, leiame, et äkki nad on hoopis head kaaslased. Gili on hoopis teise vibega kui see sadam, kus mitu päeva olnud oleme. Siin käib elu, hobuvankrid veavad inimesi, rattaid renditakse igal nurgal, ühtegi autot pole, ainult elektrirollerid, ilusaid restorane vee piiril laiub ridamisi. Kardame alguses, et äkki T on natuke liiga peosaar, aga tegelikult selgub, et üldse mitte. Õhtust ringi tehes on juba kell 23 enamus kohtades vaikus, mõni baar veab hommikutundideni välja. Vedeleme kaks päeva massaazis, hind on ebareaalne, ca 8€ 1.5h väga hea hoolituse eest. Väljume Gililt mudituna, beebipehmete jalataldadega. Gili T peamiseks meelelahtuseks on kindlasti sukeldumine, meil selleks kahjuks aega pole, piirdume maskide ja lestade rentimisega ning kukesammul jõuame üle kivise merepõhja suure siniseni, kus lisaks meile ujuvad kilpkonnad, ohtralt kalu ja üks madu! Saarele ringi peale tegemine tähendab, et iga mõnesaja meetri järel oled taaskord Turtle Pointis, selg märg ja unistad uuest õllest. Jalutamine selles kliimas ei ole alati inimlik. Õhtuti proovime Gili kuulsat seenejooki, ootame põnevusega, kas maailm pakub uusi värve, aga pole nagu näha. Proua seenemüüja küll küsib, kas kõik on okei, äraseletatud näoga, aga me ei oska nagu kusagil tonti ega rõõmu näha. Peamised seenemüüjad asuvad politseijaoskonna kõrval, kus on ka ranna ainuke WC, ilmselgelt ei pea varjama, mida tellimas oled.

10.10 Aeg minna tagasi paadielu kallale, sadamasse jalutades tabab meid ebareaalne kuumus, vett jookseb ja eesmärk on kindlasti kiirpaadi peale saada. Nagu naksti on müügimees kõrval, paar eurot üle makstes saame kolmekesi erapaadi ja pikast järjekorrast higistavatest turistidest mööda. 15 minutit ja Lomboki poolel sadamas. Kohalikud taksojuhid ripuvad kambakesi käe otsas ja räägivad neli korda kallimast hinnas sõidule Medana Baysse, kui kohalik taksoäpp. Tõmban äpi ja selgub, et meie arvamus hinnast oli täiesti õige. Kohale jõudes on Chris just loomaaiast tulemas ja naksis, et lähme teeme ookeaniületuse poeringi ära. Võtame Ermoga oma Panamas tehtud tabeli lahti ja asume kirja panema, mida kui palju vaja on. Kapu on alguses kuidagi enesekindel, et tal kogu plaan olemas, hiljem poes hoiab peast kinni, et meil ei mahu ju asjad autosse ära. Täpselt, me ju rääkisime, kuu aega merel tähendab suurt tarbimist. Ilmselgelt vajame lisaks taksot, et mahutada ära poepoiste tagantruumist kokku veetud õllevaru, kümned veinid ja veed, kastide kaupa toitu. Poepoisid usinasti pakivad, tassivad autosse ja peale maksmist kingib poejuhataja pudeli veini ja tänab ostu eest. Päris lahe oleks, kui teed Rimis oste ja juhataja tuleb kingitusega. Samas ei ole ette tulnud ka hetki, kus kõik poe kärud on sinu kasutuses ja koos laopoisiga poepõrandal pappkaste teibiga parandad.

Kahe autotäie tavaariga jõuame sadamasse ning liinitöö auto – kai – dingy – jaht – köök läheb lahti. Liitreid kehast väljavoolanud vett ja paar tundi hiljem on paat provianti täis. Hirm on alati pappkastide ees, mis tuleb kiiresti kaubast tühjaks teha ja jahist minema viia. Seekord õnnestus üks prussakas jahti tuua, õnneks saime talle kohe plätuga pähe antud.

11.10 Täna jõuab Juss, seisab oma kompsudega kai otsas enne kui ta sõnumid kätte saame ja peale korjame. Jube palav päev on, võtame Ermoga SUP’i, lähme sellega kõige lähedamal oleva poini ja sealt snorgeldama. Ja nagu nõeltega – vesi on millimallikaid täis, kes igal poolt suskavad. Kiiresti veest välja ja jahti puhta veega pesema. Tulemuseks on minu ville täis käelabad ja triibud siin-seal üle terve keha, sügelevad paar päeva ja kaunis ebamugav on ringi toimetada. Õnneks Vallo ostis enda haavade raviks kohalikku juureleotist, kohalik Gili Airi poiss soovitab punase sibula ja aloega hõõruda – midagi neist asjadest igatahes toimib.

Oyster ja Medana Bay on Indoneesia kahel viimasel päeval Medana Bay sadamas BBQ õhtusöögid sisse seadnud. Tavapärasest rohkem oodatakse rahvast, teisel päeval ka tuleb sööjaid/joojaid, aga mõni eluliselt oluline detail jääb sadamakohvikul tähelepanuta. Varuge veini 😊. Pole esimesel päeval, ega ka teiseks päevaks varusid taastatud.

12.10 Valmistume Indoneesiast lahkuma, hommikul sõidame kai äärde, kankudega tullakse meid tankima, hirmuga mõtleme, mis kvaliteet siit paaki voolab.

Oleme esimese hooga rahul, et saame ööseks kai äärde jääda, kuni hakatakse hoiatama mööda otsi jahti tulevate hiirte eest. Meil pole häid papptaldrikuid või topse, mida tõkkeks ette panna, loodame kinnistele luukidele ja esimesel vaatlusel tundub plats närilistevaba. Tangitud, saame sadamas teha ka immigratsiooniametnike juures check-outi, näod vaadatakse üle, minge nüüd riigist välja. Ametlikult oleme küll juba Indoneesiast läinud, aga reaalsuses lähme veel päevaks dingyga Gili Airile. See minek on nagu paksus lumes sumpamine, 4 inimest, kummipaat ja väike mootor – põriseme edasi. Air on võrreldes T’ga kõvasti rahulikum, nunnu, aga mitu päeva kambaga poleks siin vist liiga põnev olnud. Ring peale, kohvikutiirud käidud ja põrinaga tagasi koju.

13.10 Alustame vara, kell 8 teeme kaldal hommikusöögi, siis jaht korda, otsad lahti ja Christmas Islandi poole teele. Selleks pidime tegema Austraalia viisad, mis õnneks käivad mõne kliki saatel. Võrdluseks Lõuna-Aafrika viisa, mida päris mitu meist peab taotlema…oleme päris hädas, et aru saada, kuidas see distantsilt peaks õnnestuma, bürokraatiarajad on metsikud. Novembriks on aga teada, et mina ja Ermo ei saagi viisat ja meil jääb uuel aastal merele minemata.

Igatahes Jõulusaarele on minna 600 miili, otsustame vahetused teha 2 tunnised ja üksi valves olles. Ainult mina ja Ermo oleme kahekesi. Meri on rahulik, gennakeri saame ühel hetkel üles ja kulgeme. Saame täna ka selle reisi esimese tuna. Öösel keerati kella, kõigil on aeg sassis ja järjest magame oma vahetustesse sisse, üks pidev teiste ustel koputamine käib.

Päevad Jõulusaarele jõudmiseks kulgevad poleerimise, kiluleivade, võimlemise, lugemise, küpsetamise saatel, gennakeriga lennates. Lained meenutavad rohkem hiigelsuuri mägesid, kuhu vaikselt ronid otsa ja mõnuga alla veered. Taamal paistvad laevad kaovad lainete taha pikaks ajaks peitu. Päikeseloojangud on meie kaladele justkui leib – nii kui loojuma hakkab, hakkavad mitu päeva järjest mõlema õnge otsa tuunikalad, samal ajal, sama suured. Pisema saagiga päeval laseme 50%, ehk ühe kala tagasi :D. Mureks on olnud nagunii piisav toiduvaru külmikus, sattusin sellest lausa stressi ja tundub, et loitsisin kalad õnge otsa. Marek arvab, et järgmiseks võiks loitsida veine. 

Arutame, et inimestele tundub jube romantiline purjetada pikki mereotsi, samas paljud ei suuda mõelda kui palju tööd paat nõuab, kuidas alati keegi peab vahis olema. Näiteks kui sõidad kahekesi, siis väga omavahel ei kohtu, üks on valves, teine magab. Vahepeal möllab torm, siis kütab päike selga, aga paat peab sõitma ja rooste vajab maha nühkimist.

17.10 Vastu ööd hakkame jõudma Christmas Islandile, sadamakapten ütleb, et ei taha, et me enne valget poi otsa läheks, et swell on kõva, aga me otsustame, et peab ikka saama kuidagi randutud. Swell või asi, mehed saavad kenasti meid poi otsa ja loodame, et keegi ei pahanda, et ikkagi öösel tulime, tunduks veider mitu tundi mootoriga läheduses tiksuda. Hommikul selgub, et kellelgi polnud meie tulekuga probleemi.

Ärkame vaatega fosfaaditehasele, ääretult selge vesi laiub ümberringi. Kaldal passikontroll tõmbab suud kõigil kõrvuni, ülisõbralikud ametnikud, räägivad ironiseeriva erutusega tänasest Cheeseburger Thursdayst, näitavad kaardilt, kus mis asub, soovitavad restorane, mis on ühe tollionu omanduses.

Saare turismiinfopunkt meenutab pigem suveniiripoodi, kust kõik endale midagi “Christmas Islandi” kirjaga suudavad hankida, rõõmsad teenindajad suudavad meile rendibussi hankida, saame lennata kuulsat burgerit otsima. Saar asub keset India Ookeani, nädalas tuleb kaks lendu, üks Austraaliast, teine Jakartast, kokku elab siin 2000 inimest, kellest osad on indo-hiinlased, osad austraallased. Sõites mööda mägiseid teid tuleb tunnistada, et elumajad meenutavad väga Austraalia külapiirkondade elamisi, null arhitektuuri, ühesugused karbid ja sissesõiduteed, vahele grammike aasialikku lohakust. Inimesedki on kuidagi tuttavad. Kes on Austraalias maapiirkondades käinud, mõistab ilmselt, mida ma mõtlen kui ütlen, et näevad välja nagu kuupmeetrid. Ka burgerirestoranina reklaamitud Tavern on lihtsamast lihtsam, pakkudes õlut, pappkarbis burgerit ja noolemängu. Natuke oleme hirmul, mis saab õhtusöögist.

Meie mad driver, ehk Mad Doc Chris kihutab meid läbi tolmuste teede vaatamisväärsusteni. Saarel peaks elutsema 100 miljonit krabi, kelle rände ajal on osad teed suletud, allaajamine või muud moodi krabi tapmine läheb maksma kopsakad 6000 dollarit. Esimese pisikese sõralise nägemine tekitab kerget furoori, ühel hetkel hakkab neid ilmuma sadu, mõned väiksemad, mõned ca 30 cm laiused, kel vanuseks kuni 70 aastat. Nende sõrgade vahele ei tahaks sattuda.

Saarel on väga vähe ujumiskohti, enamus teed viivad välja kaljuste koobaste või vaateplatvormideni, no lained on võimsad. Jõuame ühte armsasse rannasoppi, peale meie on seal üks poiss ja tüdruk. Voilaa, Soome plika ja pooleldi eestlasest kutt. Kui väike saab maailm olla. Töötavad siin saarel. Peale seda kui oleme nende õllevarudele juti peale tõmmanud, suundume restosse, mida nad manageerivad ja saame üllatavalt maitsva toiduelamuse. Liha viib keele alla ja kui nad veel aru saaks, millal vein oksüdeerunud on, siis võiks 5 tärni anda. Hetkel ütleme hiidlastele kohaselt, et on hullemaski kohas käidud ja anname lihale 5 tärni, jookidele 4. Kui arvestada, et restost avaneb üks aegade ilusamaid päikeseloojanguid, Eesti poiss teeb meile kookostekiila shotid ja koht on rahvast täis, siis päevasele burger tavernile sai korralikult silmad ette tehtud. Sadamasse minnes on Sidney Rocki dingy silla all kinni ja triiki vett täis, Chris võtab anuma ja kühveldab nende paadikese tühjaks. Seis on 1:1, nemad tõid ju meie golfikepid merepõhjast üles.

18.10 Paadi kella keerasime nii nagu admiral soovis “ma tahaks, et päikesetõus oleks kell 6”!!! Plaan on Coco saarte poole minema hakata, teades, et ees ootab 3-4 pikka merepäeva, möödub hommik sportlikult. Juss jookseb juba kell 6.30 ja me Ermo ja Valloga snorgeldame kell 7 lahe läbi. Kell 8 hommikul kiired Jõulumimosad ja teele.

500 miili minna, gennaker on üleval ja lendame! Tegime oma vahetused ringi, kui enne roteerusime ja iga päev olid vahetused uuel kella-ajal, siis nüüd määrasime kindlad. Ermoga saime 14-18 ja 2-4 öösel. Juss on kaval, teab kui pikk meie päevane vahetus on ja hakkab kohe skeemitama, et teeb meie vahetuse ära, kui vaid pääseks õhtusöögi tegemisest. Tundub aus, pealegi süüa peaks tegema need, kellele meeldib teha, mitte need, kes hullu näoga külmiku ees seisavad.

Päevad ja ööd mööduvad rahulikult, vaid korra avastame ennast keset ööd ja vihmasadu kolme laeva vahelt ja oleme sunnitud mootoriga põgenema.

21.10 Jõuame hommikul Coco saartele, 27 atollist koosnev saarestik keset India ookeani, kusjuures elu toimub vaid kahel. Home Islandil ja West Islandil. Sissesõit atolli on väga madal, korralik navigeerimine helesiniste laikude vahel. Vesi on muljetavaldav! Ebareaalselt sinine. Kummipaat vette ja Direction Islandile, isegi piknikuplatsid ja elekter! Tegelikult oli siin varem väga strateegiline kaablijaam, mis ühendas  Austraaliat LAV’ga ja sealtkaudu ka UK’ga. Sõdade raames on saarestik olnud märgilise tähtsusega. Mehed elasid siin igavuses kuni 1966 aastani, mil kaablijaam peale sõdu ja majandamist lõplikult hävitati. Saarel on infostendid igal sammul ja korralikus kuumuses suudame need siiski läbi lugeda.

Pika ületuse tähistamiseks lähme õhtul saarele kogu Oysteri rahvaga piknikku pidama, küttematerjaliks kookospähklid, toiduks jahist leitud eriti imelikult magusad Indoneesia vorstid. Meil on küll kapp veidrat toitu täis, aga Ahlami peal on alko juba otsas...enne pikka ületust Mauritiusele. Ermoga toome poistele paadist paar õlut, need säravad õnnest.

Õhtu läheb päris meeleolukaks, kui ühel hetkel näeme huilgavat Marekit ülerahvastatud dingyga lahkumas, Chris tuleb varahommikul, paati jõudes istub seal uinuvale Marekile seltsiks lõputult lobisev Scotty, kes tuleb lõpuks koju viia :D. Koju tähendab siis paadiga viimist läbi suurte lainete, lootes, et Scotty väikeste haide juurde ujuma ei kuku.

Hommikul lakume natuke haavu, Chris on läinud ladunud telefoni otsingutele, mistõttu venib meie päevase Home Islandi ekskursiooni algus. Hiljem selgub, et kurvastamiseks polnud põhjust. Home’lt saame ettetellitud juurikad. Sõit sinna nõuab tormijopesid, laine peksab julmalt näkku kui meie paadike kogu jõudu kokku võttes saare poole kruiisib. Teekond on madal, korallid igal sammul, laveerime vahelt läbi. Saarele jõudes otsime toidupoodi, kus peaks ettetellitud kraam meid ootama. Osad jahid ei saanud vajaminevat kraami kätte ja näiteks 2kg porganite ja 5kg kapsa asemel said 7kg porgandeid. Meie kraam tundub õige olevat, jätame ta ootele kuniks saarele tiiru peale jalutame.

Üks kohvik on avatud, kaks mosleminaist letis ja meie 5 tellimuse võtmine on päris pikale veniv ja keeruline protsess. Püüdlikult küsivad iga tellimuse juurde inimese nime, aga kui toidud väljuvad, siis nad ei tea enam, kelle nimel see oli. Kuna see on moslemite saar, siis õlut ei ole saarel grammigi, nagu ka inimesi mitte. Täielik kummituslinn. Tühjad tänavad, ühesuguste majadega. Keegi midagi ei tee, saame aru, et ega töö tegemine siin popp pole, riik maksab elu põliselanikel kinni. Igast tänava lõpust avaneb kaunis vaade helesinistele laguunidele, kahjuks kohalikke seda nautimas pole. Purjetamisklubis on üks kanuu ja mitte hingelistki.

Õhtul tõttame läbi lainete Oyster Rally laevastiku ühe suurima ja luksuslikuma jahi peale õhtusöögile. Opaa, kus siin on ruumi ja igasugust lisamugavust. 27 meetrit puhast luksust. Ühelt maalt kolib pidu vööri loungest kokpitti, kui selle paadi puhul seda nii nimetada saab. Pigem suur lounge, mis mahutab vabalt 20 inimest. Pidu keeb ja lainetes loksudes sõidame ühel hetkel Larimari peale tagasi. Lõbus on vaadata, kuidas väikeses sopis keset India ookeani on tuledes 22  üpris suurt jahti.

23.10 Lõunast lähme Direction Islandile, kus on Oysteri poolt korraldatud lõuna, isegi alkoholi (vauu!) pakutakse ja lammast, krevette. Tony, kes on ilmselt ainuke aktiivne töötegija kahe saare peale, toimetab ja kokkab. Kenasti tõmbab selle hommiku käima, poolest päevast juba kõigil meel rõõmus, eriti kui vahepeal jahist joogivarusid tankimas käisime. Üldiselt on nii, et Coco saartel oma toiduvarusid ja eriti joogivarusid täiendada on kaunis võimatu. Lobiseme rahvaga ja lõpuks lähme võtame jahist foili, snorgeldamise asjad ja lähme saare tippu. Poisid sõidavad läbi kiire hoovuse snorklitega, ma ei julge. Lähen kaldast ja ehmatan juba kui näen musti karvaseid kolle vee all. Kiirelt suusad. Vallo laseb wingi täis ja paneb foili kokku, hakkab katsetama. Samal ajal oleme tunnistajaks kuidas Babiana kapten lohega loopima läheb ja mitusada meetrit mööda koralle künnab. Päästma minnakse kolme dingyga ja õnneks on Aurora pealt arstid kohe platsis. Ei midagi hullu nagu hiljem selgub, peaks saama korda. Ehmatav igatahes, eriti kui midagi juhtub nii raskesti kättesaadavas kohas.

24.10 Hommikul kell 6 on minek dingyga Home Islandile, et kell 7 praamiga West Islandile saada. Turbiinidega praam võtab meid peale, piletimüüja ei tee probleemi sellest, et meil raha pole, ütleb, et makske maa peal kontoris, kus hiljemal vaatlusel ühtegi inimest pole. Nagu ka muudes asutustes, kusagil pole kedagi, ükski uksel olev kellaaeg ei pea paika. Näiteks on täna kirjade järgi supermarket West Islandil lahti alates kella 8’st, aga infopunkti töötajalt küsimise peale, millal avatakse, vastab Tomorrow. Infopunkt on lahti, aga infot, kust saarel midagi rentida, näiteks autot või rattaid, pole, see info hakkab liikuma kell 12 kui tuleb ka suveniiriosa müüja ja infot annab. Kell on 8 hommikul, päris pikk ja „põnev“ päev tõotab tulla.

Sadamast korjab meid peale 30 minutilist praamisõitu Tony peale ja viib keskusesse, kuhu on 5km minna. Jala oleks päris palav olnud. Keskuse peamine koht on lennujaam, kus ka Tony kohvik. Muud siin saarel lahti polegi ja saame Tony enda käest võileivad ja kohvi. Juss käib jooksmas. Üpris nõutu seis on saarel, kus kõik asutused on kinni, midagi ka ei avata, õlut ei müüda. Jalutame mööda liivakottidega turvatud kaldaäärt, lennujaama rajani ja sealt tagasi Tony kohvikusse, sest palavus tapab. Teele jääb Surfer Girl cafe, aga ka see avatakse homme. Sees paistavad veinid. Teen ettepaneku, et jätame raha lauale ja võtame veini lihtsalt. Saar ei taha kuidagi ennast meile avada. Küsimuse peale kohalikelt töömeestelt, kust saab õlut, kehitavad nad õlgu. Istume kurvalt lennujaama kohvikus, kus ka suveniiripood on vaid läbi akna vaadatav. Otsustame jalutada teisele poole ja voila, kohalik, kes rendib elektrirattaid, infopunkt teda lihtsalt ei avalda, kuna tal puudub kindlustus. Toome sularaha, hõlma alt annab ta meile ka 12 õlut, ootamatult odavalt. Kiivrid on kohustuslikud! Tony polnud nõus meid auto kastis vedama, pidi lubadest ilma jääma. Väga kontrollitud, nagu Austraaliale omane. Siin saarel on variant ellu jääda kui töötad valitsuse heaks. E-bike mees räägib, et on piirkonna ainuke loaga akvaariumikalade sukelduja, müüb Singapuri, Hong Kongi, 180 taala tükk.

Ratastega on lust saarele ring teha, Juss saab kolmeka, näeb oma kollase kiivriga välja nagu väike minion. Kruiisime 12 km pikkuse tee edasi ja tagasi läbi. Megailusad rannad lõuna pool, helesinine vesi ja ebareaalne kogus palme. Vanasti müüsid kohalikud kookostooteid, aga nüüd on Aasia turg kõik üle võtnud ja ei suuda enam hinnaga konkureerida. West saarel elavad austraallased, Home Islandil pärismaalased, kelle elu riik suuresti kinni maksab. Ca 10 aastat tagasi maksti neile 50k AUD, et nad ära koliks. Ostsid majad mandri osale Austraalias, rentisid välja ja kolisid tagasi.

Ühel hetkel on näha teisi Oystri inimesi Surfers Cafe juures, lendame ka peale. Tony on ennast nüüd siia leti taha sättinud, võtame ka külmikust pudeli veini, istume maja ette ja päev läks kohe ilusamaks. Lõpuks selgub, et ka supermarket on tehtud paariks tunniks lahti. Tony müüb meile 15 pudelit veini kaasa, poest saame jahu ja pärmi. Isegi tilli ja basiilikut. Pidime 15’se praami peale minema, aga nii põnevaks läheb rattasõit, et jääme maha. Loodame, et kapu ootab meid Home Islandil, kuhu ta dingyga järgi pidi tulema. Jõuame sadamasse ja teda ei kusagil. Kohalik poemees meie muret kuuldes on nõus korraks oma wifit andma, esimese küsimise peale ütleb, et siin pole netti. Saame info, et dingy on kusagil sadamas ja võtmed ees. Kimame siis koju. Kapu ja Marek küpsetavad, õhtusööki. Vallo kaotas oma kella surfates ära ja proovib nüüd tervet lahte läbi snorgeldada, tundub hea plaan. Toome ta lõpuks jõuga ära.

25.10 hommikul teeme kosutava eine, joonistame Eesti lipule Larimari kirjad, viime pühalikult kaldale teise Eesti jahi Serenada sildi juurde. Väike suplus haidega, pakime ennast kokku ja teele. Paar nädalat minna, Mauritiuseni, 2400 miili. Laine mõnusasti lengerdab, seinast seina koguaeg, kõik lahtised asjad paadis lendavad. Vein saab jälle kiiresti otsa, veel on paar pakiveini, mis meie elu korraks võiks päästa, aga üldiselt tuleb vist kangema kraami peale üle kolida. Tuult on stabiilselt 15-25 knotsi.

Elu merel möödub jälle vahetusi ostes ja müües, lained on suured, öösiti laulame Himaalaja laulu. Paat lengerdab päevade kaupa ja magades lömastame teineteist lootusetult. Ööd kipuvad jahedaks, juba lähevad ka sokid jalga, esimest korda üle kuu aja.

Peale tugeva tuulega päevi saabub 30 oktoobril vaikus, saame lõpuks pesu pesta ja paadi peal hooldustöid teha, mootor veab meid kenasti edasi.

Poolele teele jõudes magab kapu oma öövahetuse sisse, vaatame Ermoga päikesetõusu ja mõnikord on päris tore ka teisel kella-ajal ärkvel olla. Kapu on küll väga sahmi täis kui ehmatusega ärkab ja survestab meid magama minema, et Vallo oma vahetust alustades ei näeks, et me ikka üleval oleme vastu hommikut. Aga no...lepi nüüd sellega, et sisse magasid.

Paar päeva vaikust ja tere lained. Metsikud, lengerdab, süüa teha on võimatu, kõik asjad lendavad põrandale ja käest ära, jalad on vastu vastasseina.  

Kohe kui laine vaikib tärkab meestel huvi imelike asjade vastu, Vallo küpsetab päevade kaupa, ühel päeval saia, siis mitu päeva järjest küpsiseid. Oma püütud tuna maiseb värske saia peal oivaliselt.

04.11 Õlu on otsas, kõik põrandaalused on läbi otsitud, mitte midagi peidus pole. Lähen meie kajutist mahlu tooma ja leian 21 õlut. Mehed! Nemad otsisid :D. Sõidame mootoriga ja tegelikult on tormi lubanud, oleme haudunud plaani minna Rodriguesele tormivarju, aga see peatus jääb ära, kuna lubatud torm ei tule. Paneme otse Mauritiuse peale ja näeme tsivilisatsiooni vaid eemalt.

07.11 Jõuame Mauritiusele öösel, mistõttu peame jääma ankrusse sissesõidu lähedal. Inimesed on veidi väsinud pikast ülesõidust, veidrate asjade peale minnakse kergelt raksu, aga jahi peal pole tüliks ruumi, seega saab iga vaidlus ka kohe lahendatud. Enamasti piisab kiirest ja kergest P**** saatmisest, et kuule, ära siin kamanda ja kõik taandub algsesse olekusse.  Sadam paistab, aga keegi põgeneda ei saa.

Hommikul saame sadamasse, Port Louis, pealinn. Teeme paadi korda ja tõttame hotelli restosse, jalad maa peal üle 2 nädala. Teeme kohe mitmetunnise hommiksöögi vürtsikate Bloody Marydega. Õigemini Marek ütles, et keegi ei tõuse lauast enne kui Mari on joodud.

Mul jalad nii sügelevad, et saaks vähegi jalutada, paneme hooga turu poole ja nagu selgub, siis see ongi selle linna üpris ainuke vaatamisväärsus. Saame kiirelt aru, et siin linnas pole mitu päeva midagi teha. Kaotame Ermoga turul Jussi ja Vallo ära, tuiame ringi ja otsime, kus e-sigarette müüakse. Algne info on, et leti alt igal pool, lõpuks hakkab tunduma, et diiler on kehvat tööd teinud ja tervest linnast on toode otsas. Kohvikutega on sama seis, otsi ja otsi, suu juba narmendab peas. Nagu ikka, ära kaugelt otsi, sadama lähedal on kindlamalt midagi saada.

Turul tahaks nii väga müüjatele rääkida, et teate, ma ostaks kõik oma suveniirid Sinu käest, kui sa ainult vait oleks. Kui ma vaatan maitseaineid, ei ole vaja mulle roosat nokamütsi pähe toppida.

Otsustame, et siit linnast peab suusad tegema. Ma olen natuke väsinud pidevast samast seltskonnast ja palun Ermot, et lähme nii, et saaks kahekesi ära kaduda. Mõeldud tehtud, võtame kaks rendiautot. Juss ja Vallo tulevad ka jalutama suunaga rendifirmasse. Seda ei eksisteeri. Okei, leiame lähedalt teise, kus on üks rähmakas auto. Kui rendimees hakkab paberile mõlke märkima, küsin, kas poleks lihtsam paberile auto ümber suur ring joonistada, et mõni väike kriips küll enam asja hullemaks ei teeks. Istmed lausa karjuvad steriilse kile järgi enne istumist, mingi haiguse sealt saab. Aga kuna muid valikuid pole, võtame ära. Neljakesi pressime ennast punni ja lähme teise auto otsingutele. Lootusetu. Juss arvab, et seis on hapu, Marek küll sellesse autosse ei istu. Presenteerime sadamas oma autot ja Marek arvab, et hakkame sõitma saare põhja poole. Nagu naksitrallid. Lähme randa Grand Baie. Tänane päev ei soosi minu soovide järgi mängimist. Tahaks kohe linnas ringi tuiata, plaan teha kiire lõuna saab hävitava tulemuse kui öeldakse, et süüa saab tellida tunni pärast. Kannatus katkeb, mehed jäävad ootama ja panen linna peale jugama. Järgmine plaan on, et käime kiiresti poes, ostame väikese joogivaru, kuna 3 päeva on tänu valimistele alkomüük keelatud terves riigis, ka kohvikutes. Poes on umbes 200 inimest järjekorras. Okei, tehtud, lähme paneme kiirelt koti majutusse ja siis randa tuiama. Voilaa, hotelli perenaine on soomlane ja mees kohalik, kes meid väliterrassile 1.5 tunniks jutustama naelutavad. Loobun plaanist, et liikuda saaks ja teeme veini lahti. Mingi veider karma. Vähemalt öösel saab baari jalutada :D.

Hommik on vähe sõbralikum,  mõnus hommikusöök prantsuse kohas, teisest hotellist ülejäänud naksitrallid peale ja lennujaama teise rendiauto järele! Eile õhtul Marek oli lubanud kohe välja kolida, ta sai magamiseks peretoa, kus laius reas 3 suurt voodit, maga öö jooksul mitmes kohas, vastavalt konditsioneeri puhumisele.

Lennujaamas lähme lahku, me Ermoga Grand Bassein templisse, mis on täiesti hinduistlik, põeme oma paljaste õlgade ja põlvede pärast, aga keegi ei vaata riietumisreeglitele liiga tõsiselt otsa. Ja no, mis kujud siia on paigaldatud, ca 100 meetrit kõrged jumalannad. Templile kohaselt saame täpid otsaette, õnnistused eluks kaasa ja sõidame allamäge hiigelkujudest eemale. Chat GPT tegi meile põhjaliku tuuri valmis, proovime läbi tuisata, järgmisena Black River National Park, mis laiub tegelikult päris suurel alal ja vajaks päevi, et päriselt matkama minna. Kõrgeim mägi tundub ihaldusväärne, aga see on 3-4 tundi matka. Napilt lähen ahviga kaklema ühe vaateplatvormi juures, vetsu tädi juba peksis teda kaikaga eemale ja ahv tuleb otse mulle urisedes peale, karjun nagu ratta peal, ees minev Ermo mõtleb juba, et kes nüüd keda ründamas on. Terves pargis on vaateplatvorme ja jugasid iga külje peal, nagu ka radasid, kus kõndida, Alexandra Fallsi juures on lahe paperpuude park ja kuristikku kukkuvad joad.

Õhtuks valime Flic-Flacki, majutuse leidmiseks teeme peatuse korea restos, et wifit tarbida. Pahaaimamatult tellin apaatselt teenindajalt veini, saan. Alles hiljem tuleb meelde, et nad ei tohi ju müüa. Kui õhtul restos küsime, kas veini saab, tuleb teenindajalt kindel ei. Uus katse: ole hea, tee virgin mojito, aga pane midagi head ka sisse. Kutt mõtleb, toobki rummiga. Paneme talle vaikselt peo peale väikese boonuse ja terve ülejäänud õhtu seisab ta meie selja taga ja toob kohe uued joogid kui midagi otsa hakkab saama. Kes ütles, et ei saa. Saab küll, kui ikka tahad.

Koduteel teeme keskväljaku pargis hiigel-lindude Dododega korraliku fotoseeria – rohkem pole vist sõnu vaja, kuidas restos läks....

Flic en Flack on rannikul, sõidame mööda ranna äärt, et vaadata, kuhu saab. Saab ainult tupikusse, kuurortid, Hiltonid ja Piltonid. Mauritius tegelikult meenutab mulle kergelt Dominikaani, kus oli kas kuurortide rida või igavus, kuidagi sellist elavat ja kihavat kohalike elu pole. Vist eelistaksin iga hetk Kariibe, kus randades käib melu, muusika mängib, siin on kuidagi morbiidne. Aga okei, jätkame oma road trippi, mööda scenic route Tamarindi poole ja sealt 7 Colours Landi poole. On valmiste päev, kõik teed ja ristmikud on linte ning valimisputkasid täis, päris segane, kuidas tulemused peaksid ausad ja selged olema, kui igal tänavanurgal keegi midagi kaustikusse kirjutab. Hoiatatakse suurte rahutuste eest. 7 Colours Land on keset džunglit laiuv laavakivimite ime, kus on 7 erivärvi kivimit ja nad moodustavad päris laheda kuumaastiku. See peaks olema vääääga vana, aga kuidas ta nii puhas on, natuke kahlustame, et keegi käib rohimas.

7 maa lähedal on seikluskeskus, tuiame niisama territooriumil ja zip-line kutid rabavad teelt kõrvale. Neile kerge must raha ja meile 3 zip-line sõitu ja Nepaali sild. Trossid ja köied tunduvad kohati nii lippadi loppadi, aga õnneks saame üle kuristike lenneldud.

Sisuliselt saame Mauritiusele tiiru peale, ainult mägede otsa jäi ronimata, aga selle jaoks tegelikult pole mõtet siia tagasi tulla.

Viimane päev Mauritiusel on rahutuste ootuses, käime veel linna lähedal matkamas ja igal pool hoiatatakse, et kell 16 pannakse kinni kõik, ka ühistransport. Valimised on karm teema. Tegelikult on juba tahe koju saada ja lihtsalt venitame päeva kuni õhtul saame lennujaama. Sõidame kell 17 lennujaama poole, varuga, mis oli õige, kuna metsikud järjekorrad looklevad. Üks agar töötaja tõmbab meid ja veel ca 10 inimest teise kohta järjekorda tegema, peale poole tunnist seismist selgub, et ta lihtsalt ei tahtnud, et järjekord pikk oleks, et me võime minna kui järjekorras jälle ruumi tekib. Fakt, et järjekord pidevalt täieneb ja veeldi pikeneb, temas erilisi loogilisi tundeid ei tekita. Õnneks on kambas ka üks aktiivsem proua, kes natuke trambib ja saame priority putka kaudu teele.

Tegelikult – kuidas on pikalt jutti merel olla? Oleneb päevast! Aga ennekõike on oluline, et kõik oma emotsioone aegajalt vaka all hoiaks. Sellest, kui öelda näkku kõigile kõike, mida sülg suhu toob, pole eriti kasu. Pigem tekitab pingeid ja põgeneda pole ka kusagile, nagunii järgmisel hommikul ärkate jälle samasugusel väikesel pinnal.

Kuidas on olla ainuke naine paadis? Enamus aega lihtne! Mõnikord väga raske – on kohti, kus tahaks kiruda ja lihtsalt lobiseda, aga mehed nendeks juttudeks väga hästi ei sobi. Ja siis elad seda kõike endas läbi, mis sinna on kogunenud. Ja võib tekkida olukordi, kus mõeldakse, et mille peale sa pahur oled. Enamasti saab selle jama kaela su enda elukaaslane, kuna kajutis vallanduvad emotsioonid, mida päev otsa tekil olles oled endas hoidnud. Seega respekt Ermole, et ta enamus kordadel mõistlikult toime tuleb aegajalt plahvatava naisega. Ja nagu enne reisi üks sõber imestas, et hull, oma naisega kuude kaupa merel!!!! Arvan jätkuvalt, et saame hakkama!