Antigualt Galapagosele kahe kuuga

Poolteist aastat tagasi kuulsin, et sõbrad Sven ja Marek plaanivad ümber maailma sõita, ehitavad selle jaoks jahti ja 2024 jaanuaris on Oyster World Rally start. Unistasin, et saaks mingiks perioodiks pardale. Ja unistustel on komme teoks saada. Nägin Marekit kord Pärnus peol ja uurisin, kas sõita saaks. Ausalt, vastus üllatas: jah, muidugi, tahtsime sulle ka kutse saata. Pikema jutu tulemusena leppisime kokku, et aitan neid meeskonna logistikaga ja käin paari kuu kaupa pardal. Kui ühel hetkel läksin jutuga, et mind on kaks, siis nad olid kergelt ehmunud, et kelle ma kaasa toon. Tänaseks on kindel, et otsus oli ainuõige ja Ermo võitis meeste südamed kohe, rohkem kui mina ilmselt 😊.

Lapimaalt tulles tegime nädal aega koduseid toimetusi kiirrežiimil ja 8 jaanuar hüppasime lennukisse, et sõita Antiguale, kust purjetamine algab. Tegemist ei ole võistlusega, vaid üheskood kulgemisega, kus kindlates paikades on tootja ja korraldaja poolt support tiim olemas.

Pakkisime kaasa mõned maikad ja plätud, temperatuur ei tohiks alla 25 kraadi hetkekski langeda. Tagant järgi selgus, et ka maika on kohati üleliigne, temperatuur, mis Panamas ja Galapagosel valitseb, on kergelt maaväline ja aju halvav.

Antiguasse jõuame Londoni kaudu, peale bussisõitu läbi saare võtavad meid Nelson Dockyardi sadamas mehed vastu. Hetkel on kohal ka kõigi perekonnad ja sõbrad, rahvast ja möllu jagub esimestest hetkedest, kohaneme ja hakkame paadieluga peale. Tegelikult merele on plaan minna alles 18 jaanuar – 10 päeva Antigua avastamiseks.

Antigua peidab endas väga lahedaid matkaradu, mõõduka kõrgusega mäed sadama lähedal saavad kiiresti vallutatud. Kõrval sadam, English Harbour, on hõivatud superjahtide poolt, suudame kokku lugeda ca 30 hiiglast, nende hulgas ka kuulus Maltese Falcon, mida näeme sadamasse tulemas ja lähme uudistama leiutist, kus peal Maide kunagi töötas. Kui mõtleme, et maailmas on keskkonna hoidmine suur teema ja mõnikord tundub kodus pikalt vee kraanist joosta laskmine raisamisena, siis see kogus kütust ja vett, mida superjahid iga päev endast läbi lasevad, on üle mõistuse piiri.

St.John ehk Antigua pealinn kõlab uhkelt, kuid näeb täiesti vastupidine välja, peale kruiisilaevade ja neile suunatud kaubatänava on linn üks pilpanikerdis, kus isegi midagi naljakat ei toimu. Mõnes vaeses paigas liigud ringi ja imestad igal sammul, mis toimub. Siin ei toimugi nagu mitte midagi, Antiguasse minnes soovitaks keskenduda looduse nautimisele. Ja mitte keskenduda toidu ja joogi ostmisele, hinnad on päris krõbedad, näiteks väike õlu poes 1.50 dollarit, vein ca 20$, toidu osas valikut pole ja kõige segasem on asjade hind – peale märgitud lihtsalt pole, eks kassas näed. Inimesed Antigual on kohati kummalised – kergelt omaettehoidvad ja ülbed, aga kui hakkad ise naljaga peale, leebuvad ja tulevad kaasa. Toredaid restorane leiab, eriti toredasse salabaari satume üpris koduväravas, kogu sisustus oli nagu vihmamets, isegi WC, kus pott ja kõik sinna juurde kuuluv olid lageda taeva all puude ja põõsaste rägastikus.

Larimar jahina on päris erinev senistest jahtidest, millega ma purjetanud olen. Elu aeg on olnud teemaks pigem ämbri peal pissimine, niiskel madratsil sahtlis magamine, kiirtoidu söömine, värisemine või higistamine, kitsad olud. Nüüd on jahis suured kajutid, korralikud duširuumid, kaks WC’d, konditsioneer (mis küll osaliselt ootab parandamist), suur köök, voolav vesi!!!!, laiad voodid….ja muidugi kogu mugavustehnika, mis teeb sõitmise väga sujuvaks ja nauditavaks. Näiteks toodab veetegija merel olles iga päev meile sadu liitreid magedat vett mereveest, purjed väljuvad nupuvajutuse saatel ja ankrus olles on kaldal käimiseks väike mootorpaat – dingi. Superjahtide dingid on sellised nagu meil jõuka inimese kaater :D

Mul ja Ermol on vaja teha Sea Survival kursus, Eestis oleks pidanud sügisel külmas vees suplema, tundus mõistlikum siin teha. Koolitajaks osutub korralik rasta, kes esimese lausena murrab pinged:“Tean küll, et te vaatate, mida see rasta siin üldse räägib, aga tegelikult on mul päris korralik kogemustepagas.“ Igatahes peale lõbusat päeva klassiruumis ja akvatooriumis, väljume tunnistus käes rasta jututoast. Ebareaalne, millisteks lasteks muutuvad vanemad kursusekaaslased, vestidega vees päästeparve ronides ja tormist vett imiteerides läheb korralik pull lahti, rasta peab sundima meid rahulikkusele. Kohalike jaoks on vesi külm, 26 kraadi, hullud olete, et sellisel külmal talvepäeval ujuma lähete? Rasta pajatab suurte silmadega, kuidas ükskord üks naine rääkis, et sai külmakahjustuse (ise nagu ei imesta, olles Lapimaal pidevas külmaohus), te seal põhjamaal olete ikka segased, tema küll kusagile jäämerre purjetama ei lähe.

Paadis on küll pesumasin olemas, aga kasutame võimalust suurem kraam pesumajas ära pesta. Üks hulluv tädi pesumägede vahel, ühelgi kotil silti pole, kelle oma, mida sisaldab, millal toodi, millal kätte saab. Imekombel saame kraami tagasi, vaid ühe lisasokiga. Ühe kaupa liikuvate sokkide lugu toimib igas maailmanurgas.

Kui oled harjunud võistlusjahi purjedega, siis pole probleem need üksi ühest kohast teise tarida, siin parandusest tulevat fokat veame käruga, ringi rullimine võtab 30 minutit ja liitreid higi.

Matkates kohtab tegelasi ja silmapiirile jääb ebareaalseid vaateid. Ronime Pigeon Beachi poole, järsku keegi röhitseb, ilmselt metssiga, võtame juba kaikad kätte, et võitlusesse asuda. Pagan, tavaline kits. Sadama lähedal küngaste otsas on vaated täiesti lummavad, taimestik veidi erinev kaasikust ja kohisev kariibimeri üüratu. Shirley Heights on parima vaatega mägi, kus iga pühapäev toimub päikeseloojangupidu, ca 1000 osalejaga, kui peale sattuda, tasub minna piiluma.

Tegelasi kohtab ka sadamates – ühel päeval tuleb sadamasse punane jaht, Swan. Külma teatab rahulikult, et Juss ja Maide tulid sellega – nagu see oleks igapäevane, et kusagil suvalises kohas jooksed heade sõpradega kokku.  

12 jaanuar on Rally avapidu, esimene põhjus viisakas välja näha ja vaadata, kes rallyt sõitma hakkavad. Kokku on osalemas 21 jahti, seltskond päris kirju ja huvitavaid karaktereid täis. Pidu rannaliival tähendab korralikku õhtusööki, bändi, kehade märjaks kargamist ja öist üle mäe koju tuiamist.

Ametlik Rally start on 14 jaanuar, küürime paadi hommikul fotovääriliseks, mehed ja pered lähevad starti, pärast küll suunduvad tagasi, sest me alustame liikumist gramm hiljem kui teised jahid. Larimar on lootusetult üle rahvastatud, seega mina, Ermo ja Urmas lähme dingiga starti vaatama. Enne starti muidugi lubasime dingi põhja puhtaks pesta, võtame nuustikud kaasa ja sõidame kõrvalranda liivale. Mehed joovad õlut, istuvad raskuseks paadi poordi peal ja ma nühin kõhuli vees. Aga neil on ka raske ülesanne, vahepeal peavad teise poordi kolima.

Enne starti käib sadamas kõva mäsu, jahtide ankrud on ristis ja järjest oodatakse tuukreid olukorda klaarima. Vähemalt on kruiisiterminalist tulevatel turistidel põnev vaadata tantsu ja pillimängu, lisaks sahmivatele purjetajatele. Enamus hommikutel on turistid ainukesed liikujad sadamas, peavad vaid juhinduma giidi karjumisest: left rum punch, right side booooring non alco. Vaatame iga hommik huviga, kuidas uus rummikamp peale lendab. Kohale tuuakse neid enamasti koolibussi meenutava sõidukiga, millel on kassinägu, lihtsalt sees istuvad kepikestega vanurid.

Kahe kuu vältel paneme pikki riideid selga kahel korral, esimene ja ainuke kord kui sääski kohtasime Antiqual ja teine kord tormiga merel. Eestis purjetada öösel maika väel pole siiani kunagi võimalik olnud. Lõpuks küll Panamas ja Galapagosel halvab kuumus aju ja tegutsemisvõime, aga õpid oma päevakava sättima, lihtsalt kusagile mäe otsa matkama minek ei tule kõne allagi.

Meeste pered ja sõprade kamp käisid üks päev Barbudal lõunal. Tagasi jõudes on emotsioone jalaga segada. Esiteks oli praamisõit olnud pehmelt öeldes oksendama ajav, paar inimest tuli lausa lennukiga tagasi, et kannatusi vältida. Lisaks lõunasöögiresto, kus väike lihapraad maksis 300$ ja iga kokteil 30$ kanti. Seda saarel, mis sai tormis räsida nii rajult, et inimesed evakueeriti Antiguale ja praegu on seal üks ilus restoran, keset pommiauku.

Enne meie reaalset starti on suurem pidustus plaanis, Terhhi sünna, me käime lausa pealinnas uusi riideid ostmas, et viisakamad välja näha. Päev St.Johnis on kõva kontrast õhtuse peorestoraniga. Linna sõidul nagu ikka teisi valgeid bussis ei näe, linna turud on kaubast tühjad, poed hiina kraami täis, kõnniteedest ja vaatamisväärsustest pole nad kuulnud. Kaubamaja trepiks on asetatud vana eskalaator, käsipuu lint kenasti ühendatud puidust käsipuuga. Enamus poode on küll kinni, see-eest ühes poes on 4 ruutmeetri peale mahutatud nii naiste riidehunnikud kui juuksurisalong. Sisenemiseks tuleb läbida järsk väike trepp ja oledki multipoes. Teises poes noor kutt teab kohe, mis mulle võiks sobida, aga tal ei meenu, kus see kleit on, tõmbab varukaubaga kohvreid lahti, ei leia. Aga vähemalt on tema poes külmik õlledega. Mööda lõputuid kaltsupoode tuiates otsib Ermo omale jätkuvalt maikat, müüja soovitab tavalisi, aga ta tahab laiemate õlgadega…ja siis tuleb pirn. Müüja:“Aa, you want muscleshirt”.

Linna sadamas on suured kruiisilaevad, tax free pood ja teisel korrusel kohvik, kust on ideaalne ääre pealt kiigata päevareisidelt katamaraanidega tulevaid turiste, kes vaevu suudavad astuda samme paadilt maha, mõjuaineks nii kõvem kogus alkoholi paadis kui eelneval eluperioodil tarbitud burgerid. Ega vanuski siin enam hellita. Siiski kui sadamasse jõudes Sweet Caroline peale pannakse, kukuvad kõik laulma ja tantsima. Tore on näha, et vanad ja põdurad kodust välja lähevad ja kruiisile suunduvad, aga mingid elemendid selles kõiges on nii liinitöö maigulised, et ei suuda neutraalseks jääda. Tõenäoliselt müüakse a’la “7 ranna tuur katamaraanil” paketti ja reaalsuses joodetakse sind nende randade vahepeal lihtsalt täis. Noored kutid, kes vanakesi teenindavad on nii õpitud aktiivsusega, teevad nalja ja lõbustavad pensionäre. Reaalsuses on kohalik palju tõsisem, esmakohtumisel ei külva sind kohe tunnetega üle. Mulje, mis jääb kruiisituristidele kohalikust elust on päris erinev reaalsusest. 

Terhhi sünnipäev läheb väga südamlikus meeleolus. Korra teeb isegi kadedaks, et nad kõik siin koos on ja kuuluvad heasse kampa. Hakkasin mõtlema, mis meil kodus reaaluses on ja tõdesin, et mul ja Ermol on kahe peale päris hea ports perekonda koos ja kamp on vahva, kellega pulli teha. Mõni hetk lihtsalt paneb meenutama, mis sul endal olemas on 😊.

Enne stardipäeva 18 jaanuar täiendame jahis toidu- ja joogivarud, hangime snorgeldamisvarustust, putitame ja võimegi minekule asuda. Meid on peal 6: Marek, Sven, Külma, Urmas, Ermo, mina. Esimese päeva plaan peale tankimist on jõuda Guadeloupele, meri tervitab meid kohe korraliku külglainega, just siis on kõige õigem hakata lõunasööki tegema. Klaasid, mis õhtuti täituvad kokteiliga, saavad kiiresti supikaussideks ja köögiaknast väljastusluuk. Lisaks lainetele lendavad ringi lendkalad, alles hiljuti lendas üks ühele naisele silma alla, jättes endast järele suure haava, moraal – kanna prille!

Vee temperatuur on 28, tuult 26 knotsi, suund Euroopasse – nimelt on Guadeloupe Prantsusmaa saar, kus ka telefon läheb Euroopa hinnalevisse, jõuame Deshaies sadamasse ankrusse pimeduse saabudes ja tõttame linna süüa otsima. Aga miks ihaldada mereande ja konnakoibi kui saab sama targalt minna jahti tagasi, et Jamie ja Gordon aka Külma ja Urmas saaksid heeringat meisterdada. Jääme ikka eestlasteks!

Järgmiseks saareks on Terra-de-Haut. Prantsuse saared on kergelt igavad, ilusad nagu kariibid ikka, aga natuke liiga tuttavad. Noh tuttav muidugi pole olukord, kus sisened kirikusse ja kuusepuu on tehtud palmist, uksepiit palistatud lilleõitega ning altarit katavad LED tuled. Üldiselt liigume iga päev uuele saarele, mõnikord peatume paariks päevaks ja pikemalt jääme Panamasse ja lõpuks Galapagosele.

Tänavatel hakkab silma värvikirevus, seda muidugi kõikidel saartel. Igal pool keegi nokitseb mõne objekti värvi kallal, sõltumata sellest, kas see on suvaline hütt, poelett, tänavapost, mida kirevam seda parem. Roosa maja türkiissiniste aknaraamidega, hoovis roheline maja kollase katusega on täiesti õige Kariibi disain. Värvivad kõvasti, aga prügihunnikud, mis vedelevad majade hoovis, need vist ei häiri. Tõenäoliselt pole siin kandis prügikäitlus kõige lihtsam küsimus.

Paadis käib kitarridel „Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi“, peale mida vajab Terra-de-Haut avastamist, kapten Karl karjub dingikapten Svenile „gaas põhja“ ja lendame. Kaldal soovitame Urmasel särk välja väänata, ta teatab, et ei saa, kortsu läheb. Nii me siis tilgume restorani, kus teenindaja saab ainult juhised: too midagi süüa ja juua, nii, et meil hästi oleks, aga mitte liiga palju. Järgmisel päeval ta meid ära ei tunne, aga räägib Urmasele, kuidas eile käis siin üks imelik kamp, 5 meest ja 1 naine, ei kujuta ette, kust need pärit olid. Üldiselt kui jõuame valges merelt saarele või ärkame ja kohe teele ei tõtta, lähme Ermoga jalad seljas saart avastama, igal saarel leidub kindluseid ja USA’kate kaitserajatisi.

Päeva mõttetera: kui sul on tükk liha, kas paned selle õnge otsa lootuses saada suurem kala või praed ära ja kõik saavad kergelt söönuks. Meie liha läheb kalapüügiks, tulemuseta. Kalaga on enamasti kehvad lood, lõpuks saame kahe kuu peale 4-5 Tunat ja ühe Mahi Mahi. Teine tõdemus on, et Larimari Barmenide võistluse osalejad peavad veel harjutama, meil on võistlejaid, kes salapärase näoga vaatavad külmikut, aga midagi head sealt ei kipu välja tulema. Olgu öeldud, et vipkadega kestab see külmiku avastamine kuude kaupa. Igaühel oma maitse.

Igale saarele jõudes tuleb läbida immigratsioon, õnneks enamasti saab kõikide passidega tembeldamisse minna Kapten. Külma küll liiga palju seda tegevust alati ei fänna, ootejärjekorrad ja segadus on pigem igapäevased kui haruldased. Bonairel pidime minema kõik ennast saarele sisse registreerima ja järgmisel päeval ka sama targalt välja. Aega kulus paar tundi, kuigi olime ainukesed kontoris, aga probleemiks võib kujuneda näiteks see, et sahtel, kus on tempel, on lukus ja võti on tüübi taskus, kes parajasti läks lennujaama. Ning see paberimäärimine…ma tahaks näha kui suured on nende arhiivid, printerid lasevad lakkamatult sisutühjadele dokumentidele tinti.

Dominica on teekonnal täiesti teistmoodi saareke, nagu ka kõik muud saared, avastas selle Columbus, küll see mees jõudis siin palju ringi seigelda ja avastada. Kui Guadeloupe oli Euroopa liit, siis nüüd oleme tagasi Kariibidel, kõneminutit taas 4.50. Dominica on kõige noorem selle kandi saar, olles 26 miljoni aastane. Sõidame piki saare serva, väga võimsad pinnavormid ja mäed, lisaks on siin ka 365 jõge. Antigual seevastu on 365 randa. Sihtmärki jõudes kutsume raadioga sadama security välja, kimab paadiga kohale, rahmab käega “follow me” ja juhatab poi peale Roseau sadamas. Õhtune takso tellimine algab samuti kanalil 16 (peamine merekanal), security mees läbi pimeduse, vaid valged hambad välkumas, sõidutab meid nö kesklinna. Küsimuse peale, kus on head baarid, hüppab ise ka kaldale ja viib meid väga veidrasse tühja keldribaari, et näete kohal oleme. Üks korpulentne daam letis, teisel korrusel roosa valgusega tuba. Aitäh, otsime ise parema. Sven korrutab “siin peab kokku hoidma”. Tõesti tegemist on päris vaese saarega, linn on välja surnud, kahtlaseid tegelasi liigub igal nurgal. Päris palju kruiisilaevu leiab tee siia, kuigi segaseks jääb, mida need inimesed siin linnas teevad, peale ühe suurema toidupoe külastamise. Tõenäoliselt viiakse kohe loodustuuridele. Suurema baari ees istub 2 kutti, kolmas seisab kivistunud näoga ukse kõrval, valvata pole siin küll midagi, inimesi pole, baar on nii seest kui väljast pilbastest kokku klopsitud. 6 inimese joogid maksavad 20$, plaanime just ukse ees istujatele samuti koksid tuua, kuniks ootamatult tõuseb üks neist püsti “bus is filling up, I have to go”. Arvame, et ju ta siis kardab, et ei mahu peale, aga hüppab rooli, paneb gaasi, kerge pidurdamise tagajärjel saab ka küljeukse kinni ja sõit võib alata. Zombilinn hakkab meie jaoks avanema, leiame järjest väikeseid urkaid, ühes mängib telekast Sputnik, baaridaam rullib jointi, teises tantsivad nappides riietes naised juba ukselävel, kolmandas antakse parimat wrappi. Polegi see linn enam nii tühi kui ise omale seiklusi looma asud.

Võtsime VHF raadio kaasa, et security Marcus järgi kutsuda, ikka tellid merekanalilt omale taksot. Sadam, kuhu ta tulema pidi on lukus, kusagilt ilmub turvamees, avab värava, tundub, et katkestasime teda kalapüügil. Marcusega ühendust ei saa, raadiole ta ei vasta…kuniks Karl ronib maja otsa, sealt tekib parem leviala ja Marcus lendab kohale. Ujuda jahini oleks olnud päris keeruline.

Järgmine suund on Martinique poole, ca 50 miili minna, lained on päris suured, vaheldudes meremudru hiigelmätastega, mis võivad hüdrageneraatori külge kinni jääda. Mõnikord ka kala saamise elevuses selgub, et tegelikult on mätas konksu otsas. Jõuame Martiniquele, Pointe de Bout’i, mida soovitas Karu – pidi olema max tore ja hea koht. Meil on veidi erinev vaade heale vist 😊. Täiesti suvaline prantsuse küla… tipphetked on pigem amstaffi eest põgenemine ja herilase torge varba vahele, ja tegelikult muidugi restoranis taldrikus olev krabikujuline plastmassist topsik, kuhu on topitud halva maitsega kalalist. Samas on siia jõudnud päevitama palju valgeid ja pimedas on rand täitsa kenake, ka kohalike seas tundub rand popp olevat. Kaatri-osse tundub jaguvat, jahtide ümber tiirutab jetide kamp, õhtul põhjavalgusega ehitud kaatrid lasevad sumpsist suuri veepahvakaid. Lahe värk, naised pardale ja kaatritega kiirendama.

Järgmiseks St.Lucia, 40 miili minna korralikus külglaines. Toitu tehes on täna jalad täiesti seinal, olemas on ka vöö, millega ennast pliidi külge tõmmata, eks näis, kas ühel hetkel tuleb see välja otsida. Tegelikult tagant järgi võib öelda, et meri hoidis meid ja pidime kahe kuu jooksul sõitma mootoriga rohkem kui arvasime ja elu kambüüsis kulges ladusalt.

St.Lucialt tuleb Mart peale ja Urmas olude sunnil lahkub, hoiame talle kõiki pöidlaid ja varbaid, et asjad korda saaks. Saarele jõudes kühveldame Ermoga kohe Pigeon Islandile mäe otsa, saame korraliku vihma kaela, õnneks on mäe all kohvik, kus kokteil on ka kahele joomiseks liiga massiivne. Kohalikele meeldib  blingbling ebareaalselt palju – kohvikusse on kogunenud sünnipäevapidulised, naised - sünnipäevalapsel peavõru happy birthday, sädelev kleit, korpulentsed külalised, jääb segaseks, kas seelikrätiku all püksid ka on. Üldiselt kariibide naised armastavad väga ennast paljastada, see, et näed välja nagu kiles viiner, on pigem boonus ja kindlasti tagab meeste tähelepanu.

St.Lucia rannik on 5 tärni resorte täis, rannaäär täiesti kinni. Kuna me jõime keredesse ka Rude Boy nimelise joogi, otsustame läbi pressida. Edukalt. Kui ühele turvamehele räägid, et läbid vaid ala, aga elad järgmises hotellis, järgmisele omakorda, et elad eelmises, aga tuiad natuke linna poole, oledki lõpuks agulis väljas. Igal reedel tehakse siin street partyt slumis, kus jalutab massiliselt koeri, lookleb tänavate viisi mitte midagi sisaldavaid peopaiku, piisab letist või luugist ja ühest pudelit. Kanepi lõhn on igal pool õhus, lisaks on linna servas üks mägi, mis peidab endas kanepikasvandusi. Plaanime sinna mäe otsa ronida ja teel saame korduvaid hoiatusi: “ärge sinna üles minge”, “kui näete kedagi liikumas, pöörake ots ringi ja tulge tagasi”, “seal vasakul on punker, ärge sinna minge, jätkake otse”. Hoiatuste rohkus panebki mitte tippu ronima ja pärast selgub, et vältimine oli õige mõte. Olles jahti jõudnud selgub, et Mart oli pimeduse saabudes arvanud, et oleme hädas ja kaduma läinud, Sven rahustab, et küll need kaks hakkama saavad.

Mehed suunduvad aegajalt golfi mängima, St.Lucial on selleks head võimalused. Mart paneb igaks juhuks pikad riided, tundub uskumatu valik :D. Paati jääjatel on kindel missioon toiduvarud täita – poemüüja vangutab pead kui neli musketäri kolme täiskäruga lindile lähenevad. Ise vangutame kehasid kui kraami dingi poole vinname. Õnneks muidugi on väikese lobudik kai peal paadipoiss, kes varem dingi kinni sidus, tee kätte näitas, jootraha nõudis. Nüüd on ta aplalt valmis meile kai otsad paati poekottide vahele viskama. Ilmselgelt me ju ise ei leiaks teed tänavale, kui see on ainuke väljapääs kailt ja neljakesi ühte väikest kummipaati me kindlasti ei suudaks kinni ega lahti siduda. Kohe tunned, kuidas jootraha õigesse kohta läheb. Härrasi tuleb kai peal kindlasti aidata ka õhtusöögile minnes, eriti luksulik: külapoiss seob dingi lobudikust kai äärde, sammume pahkluudeni solgiveest läbi, pabahh ja oledki peatänaval India restoranis.

Kohalikel on baarides komme lihtsalt lasta endale jook osta. Kui ise eriti laisk oled, siis võib ta minna ja sinu rahaga sulle joogi tuua. Aga kindel on see, et kui ikkagi ise otsustad minna, hõikab tagant järgi: “osta mulle ka üks.” Okei, ühe ostad, aga mingit meelelahutust nad enamasti ei paku, midagi ei räägi ja natukese aja pärast soovivad uut jooki või sularaha. Korralik nahhaalsus.

Kanepimäe all asub kreisi rannaäärne baar, letis kaks hammasteta daami, üks baaris, teine katuse all köögis. Baaris küll ühtegi jooki näha pole, aga paari küsimise järel tuleb õlut, aja möödudes leiab “kiire” baaridaam ka raha tagasi. Köögidaam valmistab ühele inglasele malmpottide hunniku vahel prae. Kuidas turist teadis, mida tellida saab - see jääb müsteeriumiks. 

Kui lahkume St.Lucialt on tuul jätkuvalt kõva ja laine suur, vahepeal viskab kuni 35 knotsi, vihma sajab vahelduva eduga. Suundume St. Vincent saarele, väga väikesesse sadamasse. Sadamakutid on väikeste paatidega kohe vastas, pakuvad lisaks poikohale mida vaid hing igaldab. Tellime neilt hommikuks saia, mune, puuvilju ja õhtusöögi kaldal kohvikus. Väga eksklusiivne, laua peab bronnima, muidu ei pruugi saada lobsterit, räägib külarahvas. 19.30’ks lähme kaldale ja see on tõesti kõige ägedam kohvik siiani, väike džungli kaluriküla, väike kivihütt, seinal kiri Bar. Kutt grillib lobsterit maja kõrval, merevaatega väikesele sopile, kus meiegi ankrus oleme. Restosse kohti ei pruukinud saada, kuna ilmselt poleks baar broneerimata isegi avatud olnud, oleme ainsad kliendid. Terrassile sisenedes saab vihmaveetünnist kopsikuga jalad pesta, hügieen ennekõike, mis me veame oma ligunenud jalanõudega merevett ja liiva tuppa. Tualett koos dušiga asub maja tagumises küljes, valguse ja ukse sulgemisega kõige kergemad lood pole, turvalisuse mõttes liitub WC külastusega ka kaks krantsi, üksikut tunnet kindlasti ei teki. Daam kivihoone letis valmistab kokteilid, kõrvalroad, leiab veinigi. Paljasjalgsed kokad toovad lauda superhea kastmega lobsteri ja grillkala, limpsime näpud puhtaks.

Külake on nõlvale laiali puistatud, inimeste majadesse lähevad tee pealt kõrged trepid, jalutatakse ringi macheted käes, igaüks teenib raha, kuidas vähegi pähe tuleb. Kes müüb pääset vaateplatvormile, kes kanepit, kes higistavatele matkajatele colat. Vaateplatvormist oleme järgmisel päeval ilmselt päeva ainukesed möödujad ning platvormi kõrvalt saab sama hea foto. Ega müüja liiga agressiivselt ei proovi ka piletit müüa, huvitav, kuidas nad ära elavad. Samas 6 inimese maitsev, aga mitte liiga toitev õhtusöök oli 265 taala. Olgem ausad, jonnima ei hakka, suudavad natukenegi omal elu sees hoida.

Peale hommikust matka ja olengut St.Vincenti kalurikülas stardime Bequia poole. Taaskord üliilusad vaated, mägikülades värvilised majad kõrguvad kallastel, lained loksuvad vastu teravaid kaljuseinu, vesi vuhiseb, kiirus on hea ja päeva distants vaid 20 miili, mille sisse siiski mahub ka värskendav ujumispeatus. See on tegelikult parim, mida kuumal päeval teha – peatuda ja hüpata peakat.

Bequia juures hüppab sadamast välja fotokaater, mees on ennast paadi külge kinni sidunud, suure objektiiviga kaamera käes ja klõpsib sõidu pealt, järgmisel hommikul tuleb näidisega ja suudab meile mälupulga koos rohkemate fotodega maha müüa. Mees on vähemalt äriideega rohkem vaeva näinud kui tänavanurgal autosse riputatava täringu müümine. 200 taala fotode eest, pole paha teenistus kui päevas paarile paadile suudad pildid maha müüa. Bequia mereäär on lahe, kõnnitee kulgeb otse vee piiril, tõusuveega läheb ilmselt vee alla. Äär on kohvikuid täis, sadamasopp kubiseb jahtidest ja katamaraanidest, praamiliiklus peamise St. Vincent saarega on tihe. Vajadus praamiks on olemas, siin saarel pole liiga suurt toidupoodigi. Rannaäärne tee Princess Margarethi Randa on Euroopa rahadega korda tehtud, politseiautodel ilutseb kiri “hiinlaste ostetud”, näha on, et turiste siia tõmbab, turismi panustatakse ja tõesti tegemist on väga armsa kandiga.

Plaanime minna matkama, alustame Princess Margarethi rajast, jõuame printsessi randa ja õhtul teistele aru andes, kui kaugel me käisime, tõdeme, et jõime rummi ja magasime rannas. Mõtlesime, et ujume ja puhkame korra, aga kui näed mõnusat kohta, ei pea sealt kohe edasi liikuma. Naudi! Sama ju kõigega, kui meeldib, siis ära loobu. Rannal paikneb mitmeid lette, mõnel ka natuke dekoratiivsem väljanägemine, aga peamine, et kõik rendivad rannatoole ja müüvad kokteile. Parimad pakuvad ka toitu. Looduslikult on rand väga mõnus, puude varjus naudid kokteili, vahepeal hullad lainetes. Kutt, kelle juurde me pidama jääme, on väga tujust ära. Uurime, kas võime ujumise ajaks asjad tema silma alla jätta. Ütleb, et me võime lahkuda, see on turvaline, aga tema ei saa, tema peab enda asju valvama. Mõni päev varem oli ta ostnud generaatori, ilmselt, et muusikat mängida, keegi oli sellele viga käinud tegemas, kutt sõitis siis peasaarele uut juppi tooma, jäi ööseks eemale ja head eeltööd teinud pättidel tekkis ideaalne võimalus baar tühjaks varastada. Poiss on ikka väga õnnetu, proovime siis ka tema kukrule veidi täidet anda. 

Üldiselt veidi ka matkatarkust. Maslow püramiid, mida on vaja heaks matkaks: õlu, raha, kohvik, ujumismask, viimasena raamat. Juhuks kui matk jääb poolikuks ja otsustad vedelema hakata.

Bequial Karl maadleb korralikult immigratsioonis, ootame teda ukse taga, peale korduvat pangaautomaadis käimist, viisa hindade muutumist, mitmes järjekorras seismist, vahetusraha mitte tagasi saamist, on kadalipp läbi. Mõtleme, kuidas nt sakslased oma ornungiga siin hakkama saavad. Vastutulev kamp paneb 30 kraadises kuumuses ühel meelel kiirelt vihmakeebid kahe tilgakese pärast selga. Ja siis nad peavad loomingulised olema passikontrollis – iga jumala päev.

Väike upgrade on ka plaanis. Kuna Urmas läks ära, siis loodame Külma vöörikajutist välja saada ja ise asemele kolida. Hetkel magame naris, poole öö pealt üks meist kolib üles korrusele, palavus ja puus hakkavad märku andma. Peame vist Külmale mõne teene tegema ja pigistama hakkama.

On juba 26 jaanuar, Mart teeb oma legendaarset hommikuomletti, paneme teele Tobago Gays poole, paar tundi sõitu ja peatus atollides Petit Breau juures. Meid võtavad vastu megasinised veed, kilpkonnad, kellega koos snorgeldada, grillmeister kapten Monty, kellega lepime kokku ankrukoha ja grillmenüü.

Maskid, seabobid, lestad dingisse ja väikeseid paradiisirandu avastama. Jahte on kogunenud kümnete kaupa siia väikesesse kohta keset kariibimerd, kogu ilu nautima. Kohalike kirevad paadid lisavad silmailu suuremate kaasaegsete aluste vahel. Karl ja Mart jäid snorgeldamistiimist maha, paadi poole sõites näeme neid jahtide vahel riietega ujumas, nad olid mõelnud randa restosse ujuda. Nagu põgenenud vangid, korjame nad peale ja viime tagasi paati duši alla, vahetagu riided ja lähme nüüd normaalselt sööma. Dingiga sõit viib otse kaldasse, resto kõrvale, seal samas puhastab suure pussnoaga tüüp kalu, jäägid lendavad vette, kuhu on kogunenud kamp stingraysid tugevat lõunasööki nautima. Raid saavad tasuta lõuna, meie oma eest küsitakse tugevalt, Aga jälle, väiksed troopikasaared vajavad toetamist.

Tunnike sõitu ja oleme Union Islandil, Sven teeb wingiga kerge surfi, Karl proovib ka, aga see pole nii lihtne, lisaks hakkab sadamast praam väljuma, väiksed lennukid maanduvad, jahte voorib edasi- tagasi….Karl on päris kiiresti veest väljas. Saar peidab endas päris lahedat lohesurfi randa suure flatiga. Külatänaval kulgeb ridamisi baare, iga teine maja peidab endas toidupoodi. Ja igas baaris müüakse lisaks jookidele riideid. Üldiselt tundub, et müüakse kõike, mis kusagilt on kätte saadud. Pimedas siin saarel ringi ei tahaks käia, mida koledam baar, seda rohkem rahvast, just kahtlast rahvast, maja ees ja sees tiksub.

Saarel paar tegusamat restorani küll on, aga menüüd räägivad igal pool sarnast keelt, otsustame peale eilse pitsa taaselustamist minna hoopis Happy Islandile peole. Karl ja Mart lähevad eel-luuret tegema ja Mart jääb keset vett kõrguvale saarele baarivalvesse. Kogu kambaga kohale jõudes hõikab Mart juba kaugelt, et süüa siin ei saa (ta lihtsalt sööb oma minikere kohta ebareaalselt palju). Krapsakalt teeb Marek Happy Islandile tiiru peale, mitte, et see just keeruline oleks. Üks betoonrajatis, üks baar, tervelt 3 minutit läheb. Maja poolt antakse sooja viina, rum punch voolab ja baari riiuli taga mängib karuhäälega nais-DJ väga tuttavat tantsudiskot. Baaris on peale meie veel katamaraani crew, naised kapteniteks, jahti sõites ütleb nende dingi mootor “kaputt”, lohistame neid paadi juurde, karjuvad Karlile korduvalt, et see pole nende katamaraan, Karl pole selles levis ja lohistab nad ikka täiesti vale paadi juurde. Seda kõike enne kella 22….kell 21 tõmmatakse peole kriips peale, ilmselt mõistlik, muidu oleks terve laht täis lootusetus seisus inimesi. Paadis poisid laulavad “jaanipäeval kõrgeks kasvab rohi” veel mõned tunnid, kuni laulusõnad venima hakkavad…..

Paadis on meil selline lugu, et suhted omavahel on väga head. Me pole jaganud rolle, kes millega tegeleb ja kõik sujub. Alati keegi koristab, keegi teeb süüa, vaidlema pole mindud, kõik kuulavad üksteist. Ja mis kõige olulisem – kõigil saab omavahel kõvasti nalja…ja ka südamest-südamesse juttu.

Endale ka pai. Sven ja Marek kiidavad mind ja Ermot, et oleme head reisikaaslased, meiega on lihtne ja toimetame palju. Päris hea on kuulda, et suudad teistele rahu ja rõõmu pakkuda. Enamasti hetkel me teeme süüa, sest see on mõnus, mitte kuna see oleks tohutu kohustus. Paadi peal on hea, kui on millegi kallal toimetada. Oleme ise ka arutanud, et väga mõnus sats on praegu peal, kõik sujub, pole jaotatud töid, koguaeg keegi ikka midagi toimetab. 

Järgmisena Grenada, 45-50 miili minna. Alguses on tuul pigem vaikne, tõmbame gennakeri üles, küll läbi häda, ta on veidi krussis, aega kulub. Liigume mõnusalt kuniks tuleb vihmapilv peale ja kergelt hakkab sikutama. Poisid on vihmas tragid ja hoiavad purje käimas.

Grenadas pidi olema laupäevane peoõhtu, saab näha, kas meist on asja :D. Ma luban hommikul ahtris istudes, et täna tõmban kala välja. Ermo tuleb õnge sättima ja kogenud kalamees Krimm uurib igaks juhuks üle, kuidas need õnged töötavad. Õige kalamees püüab, õnged pannakse valmis ;). Täna on ajalooline hetk, peale 9 päeva õngede leotamist saame Rally esimese Tuna, üldse esimese kala, kes pardale jõuab ja konksu otsast minema ei pääse. Tuna teeme veriselt ja soojalt kohe soja ja sinepiga viinapealseks ampsuks. Grenadas Grand Anse rand on kõige pikem ja popim, resorte täis pikitud, õnneks pole nad piiranud juurdepääsu veele. Resortide vahele jääb vürtsiturg, Grenada on kuulus oma vürtsiistanduste poolest. Ühes putkas on letil puntsu pruuni ollusega, nimeks “pupsi-lupsi”. Kahepeale ühe pitsi lahendamine on juba paras katsumus. Kaffirlaimi lehed, midagi väga tummist ja veel 10 segast koostisosa rummis ligunemas. Ja ohohoo kui jubeda maitsega jook, tundub nagu 60 kraadi ja mätsiva suu saab ära loputada ainult karastava õllega.

Ranna lõpust leiame kohalike baari, leti ees tellides juba püüab mu pilgu kinni kohalik kutt, huultelt loen “buy me a drink”. See on ikka läbiv teema. Ermo võtab veel nende lauast ühe tooli, jälle küsivad õlut. Ermo korra arvab, et peab viima, aga kerge naer koos baarmeniga annab kiirelt aimu, et ei pea siin midagi kohalikele ostma. Peale mõnda jooki jalutame paadi poole tagasi, Marek on üksi Eesti Laulu vaatamas ja naerab, et me oleme ikka parajaks ärtuks saanud. Eks Baaris harjutatud trummimäng väsitas ära küll. Tere Grenada 😊.

On pühapäev, enamus suunduvad hommikul golfi, me Ermoga kesklinna suunas, aga selgub, et pühapäeval on kõik kohad kinni. Sadama äär on täis vanarauaks läinud praame ja kalapaate, teede tõusud ja langused on higistama panevad, õnneks on turutänava otsas oleva tõusu otsas avatud minikohvik, mis külmkapi sügavusest ka ühe õlle pakub. Arvame, et inimesed on kirikusse minemas, aga ei, ka kirikud on kinni. Mööda linna liigub vaid veoauto, kus generaator toidab DJ pulti ja kõrguvat kõlariseina, tümakas kajab üle kvartalite, peotrucki jälitab publikuauto…päris segane on see peostiil. Sama nägime Dominical, sarnasus on ka väheses fännide hulgas, kes peost osa võtavad. Kuna linn on tühi, tundub hea mõte bussiga randa sõita, hüppame esimese bussi peale ja sõidame kusagile. Rahvas bussis vaidleb, kus meid maha panna, meil on üpris ükskõik. Bussid on enamasti puupüsti täis ja meie pilgul ei mahu sinna kedagi, aga ei, vabalt mahub veel üks gaasiballooniga mees, kaks turisti ja järgmisest peatusest kolm naistki, buss peatub seal, kus ise talle lehvitad või bussis olles karjud “bus stop”. Väga mugav, saad täpselt ukse ees maha, kui ta juhtub sealt mööda sõitma. 

Lähme üle Grand Anse rannast edasi kulgeva mäe BBC randa, mis selgub olevat suuresti erarand. Pisikesest teeotsast laskume Rockys cafe tagahoovi, vups randa ja kiirelt ujuma. See kogus vedelikku, mis lõunaks kehast välja jookseb, on muljetavaldav. Rocky baaris teeme kerged joogid ja pimeduse saabudes kulgeme tagasi juba eilsest tuttavasse kohalike baari. Kalapaat randub, kivist ankur lendab põhja, kutt hüppab täisrõivastuses, kilekott käes, ülepea vette, kaldal nõrutab kala sisaldavat kotti ja sammub sellega otse baari. 20 ECD´d ja baaris jälle värske kala olemas. Ujub tagasi paati ja uuesti merele kala püüdma. 

Kõik on hästi liikuv ja pildil alati seikluslik ja troopiline onju. Inimese emotsioonid on samas huvitavad asjad. Kuigi meil on seltskonnas kõik väga hästi, tunneb vahepeal üks naine kambas ennast ikka üksikuna, oled korra ringist eemal, ei taju meeste teemasid, jääd maha ka paari joogiga ja oledki rongist maas, hakkabki raske. Õnneks on mul parim sõber ja mees, hetkel ka parim sõbranna, kellele välja elada ja kes tundub, et saab päriselt aru ja on toeks. Ei naera, et mida sa naine jaurad. Pole tal ka lihtne roll nendel hetkedel kui mul päikeseprillidega liiga hall hakkab. Õnneks need hetked ei kesta kaua 😊, aga eksisteerivad siiski.

Grenadas läheb Mart maha, oleme 5kesi. Ees on kaks päeva jutti merel olekut. Tuul on tagant, tõmbame tradewind purje üles peale taaskord pikemat pusimist. Edasi otse allatuult, päikeseloojang tervitab meid otse vööri kukkuva ümmarguse kettaga, millele järgneb harva nähtav roheline valgussähvatus. Kuulame paadi legendaarset päikeseloojangu laulu https://www.youtube.com/watch?v=I7a6aYHdlk4 ja no see tõesti on champagne sailing. Kaua siiski ei lasta vett vaadata. Reaalsuses ei lõpe tööd paadis kunagi, näiteks kui enne loojangut püüad 4-5 kilose tuna, võtab tema töötlemine omajagu aega. Vahetused on jagatud, 4 tunni kaupa, mina jään sel korral jooksikuks ja laevakokaks, teised on kaks korda ööpäevas valves. Järgmisetel pikkadel etappidel oleme Ermoga vahetuses ja kokaks meil lisategelast ei jää. Rütm tuleb kenasti sisse kui su vahetus on näiteks 00-04 ja 12-16, vahepeal pead suutma magada, süüa, toimetada. Pikk merel viibimine on küll üks suur istumine, aga päevad kipuvad lippama. Ja kui mõni päev tuleb purje vahetada või paut teha, siis see päev jääb kohe meelde. Meelde jäävad ka vööris mängivad delfiinid, ühel varahommikul on neid kohal ca 10tk, karjun Ermole, et tule kiirelt õue, delfiinid. Ütleb jajah ja jääb istuma. Ta ise tegi mulle sellise tünga ja nüüd arvab, et vastan samaga. Delfiinid hüppavad, mängivad, hämmastav, kuidas nad omavahel ei põrku…sama järsku kui nad tulid, nad ka lahkuvad. Õnge otsa nad ei kipu, see minu meelest juba näitab nutikust, mis kirevaid lante te meile siin üritate sisse sööta.

Pöörane on mõelda, kuidas saari varustatakse vajaminevaga. Maismaast on nad ikka päris kaugel. Grenada külje all pargib LPG tanker, mis ilmselt varustab kogu saart gaasiga. Uuel päeval on juba uus tanker platsis, kulu võib olla tohutu. Ja mis koguses saartel silduvad superjahid kütust, elektrit, vett tarbivad….sadade tonnide viisi päevas. St George sadamas, kus me Grenadas olime, parkis maailma suurim katamaraan, mille kalastuseks mõeldud dingi sõidab katamaraaniga lisaks kaasa ja on suurem kui Eestis mõni superjaht. 

Suundume mööda Venezuela rannikut Bonaire poole, mis on üks ABC saartest. Bonaire rannikule jäävad mitmed surfikeskused, flamingode hoiuala, roosad soolakaevandused. Ka peaks olema hea saar sukeldumiseks ja seega ka snorgeldamiseks. Üle mitme päeva saame kaikoha ankrus olemise asemel,  lootus on ilma loksumiseta magada, kaks ööd on jalg vastu seina olnud, et voodist maha ei kukuks. Dingi vette, hea snorgeldamiskoha otsingule! Sukeldumise laeva kapten juhendab, et minge väikese vastassaare juurde ankrusse. Läbi lainete oma väikese paadiga sõidame kohale, maskid ette, Seabobid kätte, lestad jalga ja vups vette. Kaldal on korralik korallisurnuaed, ankrukoha kõrval suurem reef, kus kukkumine on kohe kümneid meetreid. Ringi lendavad pika nokaga tuulehaugid, loodame, et selga ei ründa.

Saame lennujaama Budgetist suurema auto, et homme minna surfiranda. Budgeti kontor lennujaamas on väike soojak, eriti palju andmeid ei küsita ja auto saamine käib mõne minutiga. Ütleme, et proovisime autot saada sadama Budgetist, naerab, et ei, office on ju siin. Meil kvalifitseeruks see lihtsalt putkaks.

Ühel ilusal hommikul peale vööris võimlemist (liiga tihti siiski trenn paadis ei juhtu) hakkame harjutama kitarridel ja huultel sünnipäevalaulu, et kõrvaljahi naisele üllatust teha. Eestlaste Happy Bday video kogub hiljem Oysteri grupis kõvasti populaarsust. Väike meenutus, et pisikesed teod pakuvad teinekord palju rõõmu.

Bonaire on palju kiidetud surfi ja sukeldumise võimaluste poolest, ajame autole hääled sisse ja Sorobon beach! Iseenesest väga ilus rannaala, flat windsurfi harjutamiseks, aga inimesi tuugalt täis, ujuvad algajate surfarite vahel ja ilmselt ei adu kui ohtlik see võib olla. Nagu Eestiski ei tajuta kui palju kurja võivad lõikavad loheliinid teha. Lähme kohvikutest ja massidest läbi, jõuame sobivasse rannatippu, Sveni wing ja laud kiirelt õhku täis ja riburadapidi vette. Ermo proovib esimest korda wingi, foilima ei saa, aga püsti saab isegi. Marekil on paar trenni veel vaja ja hakkab sõitma kenasti. Svenil tuleb juba päris kenasti välja ja ma ei julge terava foiliga vette minna 😊. Ranna WC sobib hästi kokku selle kergelt nurgataguse sopiga, kus pole isegi värskendava õlle müüjat. WC’l uksi pole ees, küll aga leian ukse vetsu kõrvalt ja tõstan lihtsalt ette, muidu oleks potilt vaade otse parklasse.

Bonaire ja Aruba puhul on tegemist on Hollandi saartega ja enamus kohviku teenindajaid on noored hollandlased. Ilmselt hea variant tulla “suvetööle”. Autoga teeme ringi Bonaire soolaväljadele, surnud korallihunnikutele ja flamingodele peale. Saar on nii madal, näha on, et ujutab kõvasti, kogu taimestik on pigem põõsastik. Hollandlased on harjunud vist madala maaga, ju nad selle pärast võtsid kunagi omale kõige madalama saare. Neile kohe ei meeldi mäed, oskavad küll ujutustega tegeleda. 

Arubale on Bonairelt pikk päev sõita, alustame kell 6 hommikul, kohale jõuame alles 21 paiku õhtul, Marten lendas ka täna siia ja on nüüd ca 10 päeva meiega. Aruba on eemalt vaadates nagu USA, tuled ja viled kõrghoonete küljes. Lähme siis avastama! Peale Las Vegase läbimist satume kohalikku sigaribaari, USA’kast omanik on korraliku valiku letti pannud, peale lobisemist selgub, et ta ongi vana sigariärikas ja alustanud ise nende rullimisest. Senikaua kui me õues popsutame ja jutustame, tutvub Karl sees hollandlastega, kelle autodesse meid kiirelt pakitakse, kaasas ka ühe kuti peruulasest naine. Eks näis, kuhu minek. Teede ääred on toole täis, homme on siin suur karneval, kõik on valmis vaatama. Tüübid viivad meid “kuuma” baari, kus reaalsuses on ainult kohalikud mehed leti ääres, DJ nurgas, naised letis. Hollandlased ütlevad ka, et siin pole midagi teha, lähme keskväljakule uude kohta. Kui palju LED tulesid võib ühte baari paigaldada, kui hulle kostüüme võivad naised endale paksule kerele selga tõmmata. Hollandlased tulevad õhtu lõpuks meiega paati, teeme neile ekskursiooni, satuvad päris vaimustusse. See, et mõnda tüüpi valgele mehele meeldivad kergelt totud ja tõmmud naised, peab taaskord paika. Peale seda kui Peruu naine on 4 korda küsinud, kust me pärit oleme, võtab Ermo kaardi ja näitab talle, äkki siis salvestab, aga ei. Samas räägib, kuidas käis õega Austrias ja pani 5 kihti riideid selga, õde pani 3 kihti, aga varbad hakkasid külmetama ja see oli väga imelik tunne. Ja seda kõike rõkkava naeru ja elukauguse saatel. Tema nohikust hollandlane naerab ise ka vahepeal, et ah sa ei saa aru, ma ei räägi rohkem.

Arubalt lahkumine algab Marteni sünnipäevaga, hommikul algab laulupidu, mis peale seljankat kiiresti vajub. Arvan, et jääbki vaikseks, aga ei, varsti Rambod ärkavad, kiluvõileivad, värskelt püütud tuunikala, pidu kestab järgmise hommikuni. Laulmise vahele saame trade-windi ka üles ja lendame San Blas saarte poole.  

Reaalsuses tuul vaikib ja sõidame mitu päeva mootoriga, vahepeal satume ohtlikult lähedale Kolumbia rannikule, hiljem saame teada, et detsembris ründasid piraadid siin üht rootslast. Ööd see-eest on ilusad, kalad ujuvad põhja alt läbi, annavad sellega madalikuhoiatuse ette. Plankton sillerdab, kuu valgustab.

Kuna liigume mootoriga on tuulevaikuses meri üpris rahulik ja saame teha ihaldatud magamistubade vahetuse. Suures voodis magamine maksab kohe kätte, magame oma öisele vahetusele kaks tundi sisse, Karl vaatab klaasistunud silmadega, uurime, miks ta äratama ei tulnud. Tema koputas vaikselt! Lärmi tuleb teha. Lähme vist tribunali selle jama peale.

Tundub, et meil aega on ja võtame suuna Cartagena peale Kolumbias, kütust on vaja ja veidi naljakas tundub ka vahepeal Kolumbias ära käia. Tuult pole. Peale lõunat jõuame Cartagenasse, Sven läheb kohe arstile, tal üks putukahammustus ei taha paraneda. Metsikult ilus vanalinn on Cartagenas, kõrval parkiva Oysteri rahvas räägib, et siit on raske ära minna, peale õhtut linnas mõistame seda omal nahal tugevalt. Kui merelt tulles vaatasid vastu kõrghooned, siis vanalinna müüride vahel hakkab kohe silma metsikult ilus arhitektuur, majade värvid, dekoratsiooniks kasvatatud taimed ja puud karjuvad perfektsusest ja heast vibest. Poodidest sisse kiigates on kohe näha kvaliteeti ja hoopis teistsugust kaubavalikut kui siiani kõikidel saartel, kus karjus Hiina superdisain. Mereäärsel promenaadil naudib rahvas päikeseloojangut, kõrgeimas kohas peetakse pulmi, igal sammul on tantsu, rahvast, lõhnu, jääkastidega õlle- ja veemüüjaid, sigarimüüjaid, kes lisaks kuivas viibivatele sigaritele pakuvad kohe ka kanepit ja kokaiini. Öösel koju kõndides võtab sadama väravas mind ja Ermot maha motopolitsei, otsib läbi kõik taskud ja kotikesed, päris hea tunne on teada, et taskus pole midagi kahtlast. Tüüpiline skeem ka Aasias, kus sulle kõigepealt müüakse ja seejärel saadetakse politsei peale, kõva korruptsioon. 

Tuiame mööda vanalinna tänavaid, paljudel majadel on koloniaalsed sisehoovid, kus kõrguvad puud ja taimed, tangime ennast poodidest vahepeal õllega, tuiame antiigipoodides, vahepeal läheb küll elekter ära, jätame siiski varastamata, aga maksta ka ei saa pitsi eest, mille paati soovisime soetada. Otsime klassikalise restorani asemel kohalike nurgakese, kus rõõmus kelner meile kuulsa ja koduski katsetatud arepa toob. Arvame, et vanalinn on läbi tuiatud, järsku satume uutele baaritänavatele, muideks kõik restoranid näevad väga stiilsed välja, siin võiks rahulikult nädala ringi tuiata. Lemmik linn siiani kindlasti, väga lahe, et siia tulime. Õhtu jätkub veel tantsupoognatega Itaalia restos ja linnaväljaku katusebaariga, Cartagena võitis meie südamed.

Võiks Cartagenasse jääda, aga pole aega ja pealegi siia saab lennata, San Blas saartega on keerulisem lugu, kasutame võimalust seal rohkem aega veeta. Kell 7.30 asume Ermo ja Marteniga poeringile, rullime kahe poekäruga sadamasse, tõstame neid igal kõnniteeäärel, täiesti normaalne tegevus, mida kell 8 hommikul teha. Toitu küll palju pole, panustame rohkem erinevatele vedelikele.

Kohe laevateel sõidab kalapaat meil mõlemad landid tagant ära, bloody bastards, vaadake ka. Alguses kulgeme mootoriga, õhtul hakkab puhuma ja päris kõvasti, kuni 30 knotsi, kiirus 10-11 sõlme, hoovus töötab omakorda vastu 3 knotsi. Täielik ghostshipi tunne, midagi ei näe, isegi kuu ei valgusta, laine peksab üle vahepeal, hommikuks on külglaine ca 3 meetrit kõrge, aga tuul õnneks läinud veidi leebemaks ja pimedus asendunud päevavalgusega. Vesti kanname alati päikese loojangust päikesetõusuni või kui tuult on rohkem kui 25 knotsi. Täna sidusime ennast esimest korda ka kokpitis istudes rihmadega toolide külge kinni. Voodis magamine on kerge trikiga, kui olen Ermot lömastanud sada korda, paigaldame lõpuks voodisse vaheseina, et ta ei peaks mind jõuga eemale lükkama hapnikupuuduses. 

On juba 7 veebruar ja jätkuvalt puhub mühinal, jõuame kell 12 San Blasi tuulevarju. Enamasti tuleb minna põhjapoolsemale saarele ennast sisse registreerima, aga saame loa venitada homseni või kasvõi ülehomseni, hetkel on ilmaolud kergelt ebameeldivad.

San Blas kuulub Panamale ja koosneb 370 saarest, millest 49’l on elanikke. Saared on pisipisikesed, hooned koosnevad mõnest puupilpast, millele on palmilehtedest katus peale pandud. Saartele pääsemine võib ilma jahita olla keeruline ja enda majandamine saarestikus eeldab ettevalmistust, näiteks, kuhu panna prügi, kuna siia seda jätta ei saa. Hiljem saartel ringi käies muidugi on selgelt näha, kuhu nad ise prügi panevad: maja taha vette. Saarestik paikneb ka soodsalt kariibide poolt tulevate prügilaadungite veeteel. Majutuda saartel on praktiliselt võimatu, mõnele suuremale saarele pakutakse Panamast päevareise.

Jõudes San Blasi on pilves ja meile ei avane kohe kiidetud saarestiku täielik ilu, järgnevatel päevadel on veed jälle sinised ja palmid kaardus. Õhtusöögiks rändame dingiga kaldale, et minna paljajalu läbi saare Ibin’s Beach restorani, mööda merekarpidega ääristatud rada, mis on ka saare ainuke toidukoht. Teame, et serveeritakse 3 käiku, maksab 20$ ja saame seda, mida päev merel kaluritele pakkus. Koht on maagiline, kõrgub vee kohal, lippidest lappidest kokku pandud putka on seestpoolt kaetud erinevate riikide lippudega, mille purjetajad on siia toonud. Rannaliiv on täiesti peen nagu sooda, praktiliselt valge meie pruunide varvaste peal. Jagame õhtusöögilauda austraallastega ja hiljem liigume kõik koos paatide poolsesse randa teise baari. Kohvik on taas legendaarne: letis 4 pudelit, külmikus õlled, kõrval poelett mõne hambaharja ja puhastusvahendiga. Tulles San Blasile peaks sul olema kõik vajalik endal kaasas! Istume lõkke lähedal ja naudime imelist vaadet jahtidele. Koju (jahti) minekul on meie dingi osadega juba paadi juures ja meile kuidagi järgi ei hakka tulema. Räägime kohaliku poisi ära, kes pooltühja dingiga parajasti rannast startimas on. Viskab meid ära suure plärina ja kütusehaisu saatel. 

San Blasil on hea lihtsalt saartel ringi tuiata, võtame ette dingi ja SUP’ga retke väikestele laidudele. Siin tee, mis pähe tuleb, garanteeritult oled ainuke külaline saarel. Snorgeldades madalas vees ujub SUP’i eest suur rai läbi, rannaäär on karpe ja palme täis, muidugi vedeleb ka prügi kohtades, mis ei ole otse valgel liivarannal, ebareaalne on kõik. Saare ainsas baaris saab külma õlut, naudime ja kruiisime sinistel vetel. Need on tõesti paradiisisaared, õhtul rannal läheb pidu lahti. Võrkpalli mäng kulgeb lõunamaale iseloomulikult, väljak on vahepeal kottpime ja kõik saavad palliga näkku. Meeleolu on päris laes, ühel hetkel Ermo kukub kallistama sexlelude väikest kasvu müüjaid, Paul ja Tich, väga lahedad vanurid, nende tõstmisest ja kallistamisest on meil riided punase veiniga kaetud.

Kahjuks me ei saa liiga kauaks pidama jääda, liigume edasi järgmistele San Blasi saartele, või noh plaanime liikuda. Ankur on nii kinni kui kinni, kangutame kuidas oskame ja väga oskuslikult põletame läbi jahi peakaitsme, selline rusikasuurune ja 500A. Paat on black out, vahetada tuleb aga kiiresti, on hommik ja WC’d ilma vooluta ei tööta.

Suundume saartele, mis on maju paksult täis, kohe haagib külge kohalik Guna (Panama põlisrahvas) vanaproua lapselapsega, paadiks korralik habajas. Hüppab pardale ja hakkab oma käsitööd müüma, mõne aja pärast muutub agressiivseks ja me lõpuks viskame ta välja peale kerget shoppingut. Oystereid koguneb pärastlõunaks ca 7tk, meile tehakse ühine saare ekskursioon. Ebareaalne, kuidas inimesed elavad, naiste jalad on hirmpeenikesed, ehetega kaetud, seljas rahvariided, mille järgi tunned kohe Guna rahva ära. Seikleme hüttide vahel tunnelites, WC’d on paigaldatud otse merre hüttide taga, peaväljakul käib tants ja pillimäng. Küla keskel on suur maja, kus võrkkiiges võib magada ainult külavanem, pikutab seal rahulikult. Niiöelda peatänav on käsitöökauplejaid täis, peaasjalikult naised, kellel kõigil on ca 10 last.

Plaanime minna edasi järgmisele saarele, aga avatakse hoopis vein ja laul läheb käima. Peagi tuleb teise Oysteri, Serafina, rahvas ja jämm jätkub, paadi vööris saab rahulikult 3 paari tantsida. Serafina crew tuleb hilistel tundidel toitudega, Bella Ciao ja Drunken Sailor panevad rahva laulma ja pinkidel tantsima. Marek teeb ebareaalseid suupilli esitusi, nalja ja naeru ikka kõvasti. Rummi väljub köögist kannudega, kogu pealejook saab otsa, jääks on vaarikad kuni tuuakse teise paadi jäämasinast kogu varu. Huvitav, kuidas kanadalased meid üle elasid…eestlased - räägivad ainult endast, tõlgivad „Kaugel külas“ laulu sõnad “selgesse” eesti keelde, kordagi teiste vastu huvi ei tunne, onu Heino naljad kaksteistkuud ja porgand käivad korduvalt laualt läbi. Mõtleme, mida külarahvas arvas kui kuulis, et merel läks korralik pidu käima.

Paljud hommikud hakkavad mehhaanikute suvepäevadega, nii ka San Blasilt peale pidu lahkumine. Mootor töötab aga käik sisse ei lähe. Parandame paar tundi ja saame lõpuks minema. Õhtuks jõuame Porto Bello sadamasse Panama maismaal. Opadii, mis karneval siin käib. Külaväljakul trummipõrin, söega mustaks värvitud näoga kostümeeritud kepiga väike mees paaritusmistantse ringi keskel juhendamas, huilgamine ja karjumine. 

Kõrvaltänava baar on kellegi kodu küljes, maja ees vedelevad harilikud asjad: auto mootor, rattad, paarilise kaotanud jalanõud, WC’sse tuleb minna läbi rehve, telekaid, koolikotte ja kõike sinna vahele mahtuva kraami. Lisaks tuleb läbida vahekoridore ja konkusid, kus samuti kõik vajalik asetseb. WC ukselink on asendatud salfakatutsakaga, ilmselt purunes. Ermo on täiesti kindel, et sinna vetsu ta igaveseks jääb, loodab, et hakkame teda ehk ühel hetkel otsima, nähes ikkagi seisu lootusetust asendab lingi tugevama vetsupaberirulli sisuga ja pääseb välja. Tõeliste eestlastena taas võtame baaris DJ rolli üle ja Rum and Cola laul läheb peale. Õnneks oleme ainukesed külalised. Ka järgmistes baarides pole rahvaga kiita, samas konditsioneeriga koonerdatud pole, ega ka vilkuvate LED’ide ja mängumasinatega. 

Karnevali keskmes on auto-ossid oma kõlareid eksponeerimas, lähme uudistama ja suurtest pagasnikukülmikutest saame eriti karmimaitselise tumeda kohaliku õlle. Ühel hetkel kui ma olen juba külaväljaku betoonäärel laulnud “And I will always love you” plaanime koduteed. Aga kus on meie dingi? No ei leia, lõpuks saame aru, et ta on ühe baari hoovis metallaia taga. No mis seal siis on, Ermo ronib üle aia, mina lähenen merebetooni mööda ja saamegi teised viisakalt peale korjata. Paadis pidu ei lõpe, Ermo sünnipäev on alanud ja kohe tõmbame tordi välja. Sven ja Karl proovivad lakkamatult sünnipäeva laulu kitarril teha, aga no ei tule välja. Sel hetkel kui ma üle võtan ja veel kord oma laulu kõvasti ja valesti esitan, haarab Marek all kajutis kõrvatropid ja unerohu.

Ermo sünnipäeval saab sünnalaps traditsiooniliselt tuunikala, seekord jube pisikese. Soots tõmbab sünna puhul ühe enda supervõime välja ja teeb tagurpidi varvastel balletietteaste ja diivanilt hüpped. See kui jaburat naeru jahis aegajal saab, on kirjeldamatu. Meie järgmiseks sihtkohaks on Shelter Bay, see on ühtlasi kanali alguspunktiks. Juba 10 miili enne sadamat on merel kanali ületust ootavaid kaubalaevu ja need on metsikud. Suuremad mahutavad 13000 konteinerit. Me oleme tõeliselt väikesed seal vahel navigeerides. Meie sadam on konkreetses pommiaugus, sadamahoone ja kaid on küll viisakad, aga eriti kusagile minna pole, pood saab esimesel päeval proviandist tühjaks ostetud. Soots peab saama õhtuks Panama Citysse, ükski takso pole huvitatud siia järgi tulema, Colon on meile lähim linn, ca 20 kilomeetrit, seda kanti peetakse üldiselt päris getoks ja ärasaamine tundub huvitav missioon. Lootust, et mõni buss meie sadamasse käiks, pole. Ainuke variant sadamast välja saada on taksoga, lõpuks suudame leida Gettransferi kaudu ühe juhi, kes meid päevade jooksul on nõus sõidutama, Uberi juhid ei olnud nõus siia geto kanti tulema. Proovisin Panama Cityst saada Uberit, kolm juhti ütles ära kui kuulis, kuhu sõita tahame. Tule või jala, 85km. Coloni me ise rohkem ei satu kui bussiga läbi sõites, õõvastavana mõjub üks hooneid. Vangla – täiesti räbaldunud 5 korruseline maja, kus pool tundub olevat maha jäetud ja poole maja trellitud akendes on ridamisi mehi. Kõhe! PS! Siin on filmitud ka Prison Break.

Panamas ootab meid korralik passimine. Kõigepealt nädal ühel pool kanalit, seejärel nädal teisel pool. Temperatuur on selline, et õues ei kannata olla. Pelisid ja kõiki matte, kangaid hooldades higistame nagu loomad, lisaks sellele käib Kruusmägi vahepeal külas ja muudkui kutsub nende juurde sauna.  Minu meelest võime panna aknad kinni ja meil on endalgi sekundiga saun olemas. Saunaga harjub üldiselt, aga näiteks sõites 85 km autoga Panama ja Coloni vahet jõuab auto konditsioneer elu mugavaks muuta, arvad juba kohale jõudes, et väljas on okei, aga oh ei, nii kui ukse avad saad kuuma fööniga näkku. Õues jalutamine, paadi peal töö tegemine – see kõik nõuab korralikku pingutust, aga meil pole ka muud varianti, jaht ei sõida kui sa teda korras ei hoia. Rannad, kus Shelter Bay lähedal jalutada on võimalik, upuvad prahi kätte, mis aga ei takista inimestel rahulikult päevitada ja ujuda. Mõtleme, kui hakkaks lihtsalt koristama inimeste vahel, mis reaktsioon oleks. Sadama lähedal metsas laiuvad USA sõjaväebaasid, mille ainsateks elanikeks on raisakotkad, laevavrakke vedeleb igal poole, kaunis nukker on üldpildis vaatepilt.

Võtame Ermoga ette Panama City karnevali, Krusa soovitusel haarame passikoopiad kaasa ja kohaliku poemüüja abiga seadistame kohaliku SIM kaardi, mis ise tehes oleks ilmselt tunde võtnud, arvestades sõnumite ja kõnede hulka, mis ta tegi. Ilma passita poleks karnevalile pääsenud, pull on ka see, et 1,5 tunnine järjekord väravas muutub meie jaoks 3 minutiliseks. Politsei tõmbab turistid järjekorrast välja ja viib otse turvakontrolli.

Karnevali peetakse Panama mitmes linnas ja kuuldavasti pole City oma kõige parem, laval käib kontsert, kõlaritornidest võetakse viimast, kell 20 hakkab karnevali paraad, ilusad autoehitised, aga pidu käima ei tõmba. Rahvast liigub küll tuhandeid, aga õnneks kõik on rahumeelsed. Saame aru, miks turistid sisse lastakse eelisjärjekorras, peale meie ja Kruusmägede keegi eriti müügipunktides ei käi. Kohalikud ilmselt limpsivad kaasa võetud vett, mis on Panamas enamasti tugeva hallituse maitsega, ka poes.

Panama on peale kariibe leevendus rahakotile, õlle indeksi järgi on hea lihtne hinnata, Panama: 1.25, versus kariibide 4-5$. Panama City vanalinn on üldpildis ilus, aga astud ühe tänava renoveeritud alalt kõrvale ja avaneb täielik geto, näiteks külmkapist saab vabalt teha vanni, kus lapsed hullavad. Pesu ripub, madratsid vedelevad, teeme kiirelt suusad. Politseid on terve linn täis, nagu ka kahtlaseid linnaosasid. Siin linnas valitseb kontraste, ühel sammul kõrghooned pankade kirjadega, maksuvabaduse paradiis, järgmisel täielikud agulid, sadamas luksusjahid.

Oysteri rahvale on organiseeritud džungli tuur, tutvustav info on arvatult paljutõotavam kui reaalsus. Palutud matkasaabastega pole midagi peale hakata, ega ka pikkade pükstega, pigem peab võitlema kuumusega kanuus päästevestiga istudes. Vee sügavus jões on paarkümmend sentimeetrit, seega vestid on hädavajalikud. Kohalikud hõimlased paigutavad meid kanuudesse, sõit kulgeb läbi padura, kus meid tervitab ka krokodill, järvedel avanevad lahedad vaated, peale mida jõuame hõimlaste korralikult tehtud külla. Noored ehitavad seda üles, kannavad kohalikku kultuuri edasi, tunda on korralikku turismihõngu, samas ei suuda keegi meist otsustada, kas see on tehislik või polegi muud võimalust, kui soovid traditsioone elus hoida ja kuidagi ära elada. Külas elab 70 inimest, peamiselt noored pered, hulgaliselt lapsi. Kohapeal on nii kool kui ka muidugi suveniiripood, korralikud tualetid, suured telgid esinemiste jaoks, arvutid, hütid, väliköök. Külaboss räägib, et kõik mis me sööme, me ka ise kasvatame….banaanidele on lausa kleepsud ise peale pandud ja Coca Cola puu tundub samuti kusagil mahla andvat. Samas lõpuks oleme ikkagi arvamusel, et päris autentseid hõime ongi vähe alles jäänud ja kui keegi elab hõimu elu ja näitab seda võimalikult autentselt turistidele, siis see ongi okei.

Ootame kanali ületust, korra käime enne kaldalt vaateplatvormilt lukke piilumas. Päris kreisid süsteemid, mida prantslased hakkasid ehitama, 20 aastat tegid, loobusid peale pikki punnistusi, USA otsis neilt üle 40 miljoniga, omakorda panid veel 350 miljonit sisse, peale mida USA valitses kanalit, alles hiljuti anti see taas Panama tuluallikate hulka. 2016 tehti uus sild ja uued lukud, samas on kasutuses ka vanad.

Meie kanali ületus toimub 18 veebruar, see on selline kogemus, milles tihti osaleda ei saa. Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani ühe päevaga. Kell 3 öösel anname Shelter Bayst otsad ja lähme kanali sissesõidu juurde ankrusse, kell 4.30 tuleb advisor David pardale, kell 5.23 saame ankrust uuesti teele, lugematute vrakkide vahelt läbi, suure silla alt otse esimeste lukkude poole, saatmas džunglis möirgavad ahvid ja kerkiv hommikupäike. Kell 6.30 oleme esimeses lüüsis, meid suunati parempoolsetesse, vanematesse. Lüüsi paigutatakse meid kolm paati reas, meie kõige vasakpoolsemad, keskel Oyster Aurora, seina ääres kohalik praam. Suured raudväravad sulguvad, lüüsid täituvad mühinal veega, tuunikalad vuhisevad ringi ja söövad väiksemaid kalu. Kanali läbimisel tekib metsik magevee kulu, ühe paadi läbilaskmiseks kanalist kulub 0.5 miljoni inimese päevane veevaru. Esimesed kolm lüüsi läbime kiirelt ja edukalt, hoovus lüüsides on korralikult vastu. Edasi kulgeme mootoriga mööda kanalit, mis läheb järjest kitsamaks. Advisori nõuetes on, et süüa ja juua peab saama, teeme korralikult terve päeva hommikusöögile järgnedes snäkke. Keegi ei julge õlut lüüsides olles avalikult juua, paneme kohvitassidesse…äkki kõrvalpaadi naisel on ka tegelikult tassis õlu, mitte kohv, käib sama kiivalt oma tassikesega ringi. Metsik palavus on järve peal, leemendame kõik kerges kuumaudus. Panama City pool on veel 3 lüüsi, siseneme kahekesi kõrvuti katamaraaniga, kelle kapteniga natuke minnakse alguses vaidlema, jändab oma mootorikangidega ja ei suuda meie tandemit otse hoida. Lõpuks oleme turvaliselt läbi. Suuri laevu viiakse läbi kaldal sõitvate rongidega - need veavad trossidega laeva edasi. Jahid lähevad oma mootori jõul lüüsides edasi, kaldal kõnnivad kaasa otsi hoidvad inimesed. Teiste lüüside juures on vaateplatvorm, kuhu on tulnud vaatama sadu inimesi, sh ka Argo, kes teeb meist kaugelt mõnusa uduse tiimipildi. Nagu ahvid puuris. 16.30 oleme juba Panama City poolses sadamas.

Sadamas meie vastas sildub Eugen: teaduslaev, kus Kaarel on kapten. Päris erakordne võimalus saada sellisel paadil ekskursioon Hansu ehk peateadlase poolt. Jaht on päris askeetlik eluruumide mõttes, aga sisaldab endas metsikult teadustehnikat, et uurida merel toimuvat keskkonnasõbralikult. Laev näeb väljast samuti klassikalises mõttes kummaline välja ja meie sõbrad teise Oysteri pealt räägivad, kuidas nad vaatasid, et see on küll üks kehva disainiga jaht. Teadmatus võib olla lollus nagu nad ise ütlevad, käies ekskursioonil ära, tekib hoopis teine arusaam, miks see jaht just selline on.

Kanal sai edukalt ületatud, nüüd tuleb Panama City poolel suuta nädalake vastu pidada. Nimelt ootame külla mitmeid mehhaanikuid, tuukrid pesevad põhja, täiendame toidu- ja joogivarusid (see juba võtab kolm päeva ja meetreid tšekki). Proovime oma ostuprotsesse kiirendada ja käime sadama lähedal alkopoes, viime läbi ühed Kreisiraadio moodi äriläbirääkimised, et nad kauba ise sadamasse ära tooks. Alguses on kindel ei! Lõpuks Google Translate ja „mucho grande cerveza“, „how much you pay; how much you want“ stiil kannab vilja ja poepoisid teevad peale tööpäeva lõppu väikese taskurahaotsa.

See on ebareaalne, kuidas selles temperatuuris aju ei toimeta, üks päev mõtleme, et lähme jalutama, hetkega hakkad suust putru välja ajama, prillid on higist märjad, otsid leevendust kohvikust. Peale kahte lonksu Mojitot saan aru kui kange see on, kaks tundi hiljem koju minnes kukume otse magama. Ühest kokteilist ja päikesest. Vot nii produktiivne päev. Panamas isegi ei tunne süüd kui lähed terveks päevaks kaubanduskeskusesse, seal saab hingata. Veel parem kui vedeled massaažisalongis, juuksuris või lähed alles õhtul linna avastama. Pead leidma aja, millal on mõistlik liikuda. Vabariigi aastapäeval Kruusmägede juures käies tehakse muidugi jälle sauna, WHYYYY :D. Aga noh, kiluleivad, pingviinide paraad, Argo meisterlik BBQ, pitsid viina ja saun käivad käsikäes.

Enam me ei imesta laiskloomade tempo üle, sadama kõrval teaduspargis ja selle ümber vedeleb neid igal pool. Alati tead, millise puu otsast võib laisu leida, õhtu lähenedes hakkavad nad liikuma, üle 100 meetri päevadistantsiks ei tule. Kui tahad filmida teda liikumas, on oht, et telefoni mälu saab enne täis kui tüüp liigutama hakkab. Panama inimesed on ka nagu laiskloomad, ootame dingi hooldustiimi 4 päeva, viimasel päeval helistavad, et on juba ristmiku peal ja kohe jõuavad, see võtab 3 tundi. Panama time! Nemad on närvis, et neilt nõutakse liigutamist, purjetajad on närvis, et nad ei liiguta. Laiskloomade kõrval suudavad mingid inimesed Ironmani teha, suudame vaid varjus vaadata neid jooksmas ja higistamas. Ma arvan, et ma minestaks esimesel kilomeetril.

Täiesti uus teadmine minu maailmas on, et lisaks konnadele elavad maailmas Toad, kes näevad välja nagu pisikesed konnad. Nende nahk on niivõrd mürgine, et organismi sattudes surmab kiiresti. Kui mürk satub džunglis käies nahale ja sealt haava või suhu/silma, jookse haiglasse, tõenäoliselt oled piisavalt kaugel ja õigeks ajaks kohale ei jõua.

28 veebruar saame lõpuks Galapagose poole liikuma hakata, kõigil on korralik kopp Panamast ja 5 päeva jutti merel tundub palju lihtsam ja mõnusam. Vaikne ookean on meie mineku ajal üllatavalt vaikne, enamus aega sõidame mootoriga, proovime vältida hoovuses liikuvatele palgihunnikutele otsa sõitmist, imetleme delfiine, tuna parvesid, kilpkonni, värskendame ennast ujumise ja jahilt otsaga svingimisega. 3000m vett kiilu all, ühtegi maad ei paista, vesi 31 kraadi.

Ühel öösel kui on minu ja Ermo valvekord: plaks ja järsku kõik kottpime, mitte ükski navigatsioonituli ei põle, ükski ekraan pilti ette ei võta, genekas tööle ei hakka. Automaatrooli viskab maha, purjed tagurpidi, karjun Ermo kiiresti appi, saame jahi otseks ja lähen Marekit äratama, mõned korrad käimist ja ärkabki. Imestab, aa nii pime on. Mis seal ikka, mina rooli kätt väristama, poisid kaitsmete kallale. Plotteri ja navigatsiooni saavad kiiresti tööle, saame automaatrooli tagasi panna ja hakata kõik üheskoos uurima, kus on probleem. 4 tundi otsimist, vahepeal vahetame ühe suurema kaitsme, aga ei midagi, ikka pime, pumbad ja külmikud ei tööta. Otsustame magada ja hommikul tehasega asja edasi arutada. Konditsioneer ei tööta ja magamine on paras piin. Kui ärkame on Marek tehasega juba ühenduses ja üpris pea saavad Ermoga õige kaitsme kätte ja saab jälle vetsu minna. Paar tundi hiljem kaboom - sügavkülmik ei toimeta. Triiki liha täis, mida teha? Öise vahetuse 4 tundi veedan pliidi ääres, et päästa, mis päästa annab, Ermo muudkui tõmbab küpsetatud liha vaakumisse. Mehhaanikute suvepäevad jätkuvad külmiku kallal, peale tunde juhendite ja videote tudeerimist, korda ei saada ja küpsetan ära ülejäänud liha, jälle 4 tundi köögis.

Ekvaatori ületuseks on Marek ettevalmistanud põhjaliku tseremoonia, tõmbab omale mopi pähe ja peab pidulikult kõnet. Kellakolina saatel saame kätte ekvaatoriületuse tunnistused, valame traditsioonilise ujumise asemel ämbri vett kõigile pähe, ausalt palju külmem kui päeval :D.

Jõudes Galapagosele, San Christobali saarele tuleb pardale 9 ametnikku, et kõik varustus, dokumendid, toidud üle kontrollida. Prügi sorteemiseks ehitasime prügikasti kolme osaliseks, panime välja hunniku kleepse, mis keelavad prügi üle parda visata ja musta vett merre lasta. Nimelt ei või Galapagosele sisenedes puuviljadel olla rohelisi tippe, lõikame ananassil tipu maha, maasikad tuleb ära puhastada, apelsinid pole üldse lubatud. Reaalsuses meie toiduvarusid üle ei kontrollitagi, saame kergelt läbi. Õnneks liha on meil ka kõik küpsetatud, loomaliha on muidu keelatud ja plommitakse kinni. Dingit siin vette lasta ei saa, tuleb kasutada veetaksot, probleemiks merilõvid, kes kohe dingisse pikutama läheks. Merilõvid on üle võtnud sadama ootepaviljoni, trepid, tänavad, seisvad paadid, haisevad nagu üks suur s**akuhi. Nad ronivad ka jahtide ahtrisse, Aurora peal on neid kolm tükki ennast sisse seadnud, meeskond tõrjub neid mopivartega, aga üpris tulutult. Mis nende all, see nende oma. Kohvikus, mida meie agent Antonio omab, on hais nii metsik, et sinna me jääda ei suuda. 

Darwin tudeeris Galapagost ja saarestikku peetakse evolutsiooni alustalaks. Siin on liike, mida mujal maailmas pole, nii maa peal kui vees. Eriti kiidetakse veemaailma. Alustame kohe uurimisega, teadlased nagu me oleme, osad meist teevad Discovery Dive, osad pikema sukeldumise, ma pean oma valikuid muutma, hingamise hirm võtab võimust ja järgi jääb snorgeldamine. Sukeldumise vahele viiakse meid mõnusasse paradiisiranda, kus saame liikuda Darwini radadel, uurides rannal mereiguaane, pelikane, kilpkonnade pesitsuspaikasid ja müstilist elu. Iguaanid on eriliselt arhailise näoga, pimedas nendega kohtuda ei sooviks.

Snorgeldamise ja sukeldumise jaoks anti meile 7mm kalipsod, mis täiesti õigustavad ennast, vesi siin on kõvasti jahedam. Nii vee peal kui all saab ujuda suurte mustade kalade parves, sukeldujad räägivad, et seal sees oli täiesti kottpime ja õudne. Svenil ja Raulil annab hirm ilmselt tunda, hapnik saab kiiresti otsa, instruktor annab oma balloonist ja tundub, et ta ise ei hinga lõpuks midagi. Täiesti uskumatu vaatepilt on 6-7 pealine Hammerhead haide parv, mis snorgeldades ujub otse kõhu all, sukeldujad näevad neid veel suuremas parves ja proovivad rahulikult hingata.

Proovime oma vähest Galapagosel viibimise aega maksimaalselt ära kasutada ja sukeldumise järgsel päeval tõttame taas kell 7 hommikul saare 360 tuurile. Arvame, et kerge hilinemine on ok ja nagu selgub, siis isegi hilinedes pole sa kunagi viimane. Ei maksa alati siin olla nii piinlikult täpne. Raul ja Marek loobuvad reisile tulekust, aga teadlased mina, Ermo, Sven tõttavad teele. Sven arvab, et küll ta paadis magada saab ja nagu päeva peale selgub, siis saab küll. Teadlane muutub filosoofiks, kelle peamine töö on olla unedemaal mõttetalgutel ja peatustes kiiruga kalipso selga tõmmata ning üle parda vupsata.

Paadi peal giid seletab lakkamatult hispaania ja inglise keeles looduse imede kohta fakte, nagu katkine plaat. Peale seda kui oleme juba ujunud merilõvidega karjub iga liigi isendit nähes: sea lion, sea lion. Üldiselt karjub kõiki asju kolm korda ja koguaeg, nagu TOP shopis oleks, kõik on fantastiline ja vajab kohe maha müümist. Kõik pildistavad, filmivad, uurivad binoklitega, aga teadlast see ei sega, tema teeb märkmeid ka läbi une, vahepeal vaid kergelt asendit muutes. 

Tuur kestab terve päeva, sõidetakse ümber San Christobali saare, esimeses punktis lähme dingiga kaldale ja kõnnime veidi üle vulkaanilise kivi väikese lahe äärde. Päris lahe madal taimestik, osa saarest on alles tekkinud, nii miljon aastat tagasi ja seal veel taimed ei kasva, ehk järgmise miljoni jooksul hakkab midagi arenema. Rangelt on keelatud süüa ja juua külastatavas rannas, aga idaplokk jäädes grupist kingapaelu sidudes maha, suudab ikkagi peaparandustoodetega tegeleda. Snorgeldamine siin on väga lahe, suuredsuured kilpkonnad, alguses pelgad neile lähedale minna, lõpuks juba julgemalt sukeldud nende poole. Kõrval ujudes ja enda pikkust nende omaga võrreldes on erinevus minimaalne. Näeme naist roosade sussidega vee all vehkimas, kilpkonn otse tema taldade all, vaatame vee peale, et talle olukorrast rääkida. Solberdab vastu kinniste silmadega ja on tõenäoliselt millegi peale paanikas, me ei hakka talle lisastressi valmistama, las mõtleb, et talla all on kivi. Mul tekib üpris sama olukord kui midagi vupsab kintsu küljest läbi, Ermo nägi, kaks suurt merilõvi, ma uitan rahulikult pea vee peal. Lõbutseme kilpkonnadega ja kalavideot tehes kohtume taas kahe hülgega, kes ujuvad otse meie suunas ja poole meetri kauguselt mööda. Juba selle snorgeldamise pärast tasus päevatuurile tulla!

Giidid teevad meile ka väga põhjalikku kalapüüki: 10 minutit landi lohistamist, täna ei tulnud :D. Päeva kõrghetkeks jäävad kilpkonnad ja metsik kivimassiiv, kust vesi on tunneli läbi uuristanud. Galapagosel on linnud, keda kutsutakse boobies, ehk tissid, nende eripära seisneb punastes või helesinistes jalgades, sinised on tõesti päris lahedad.

Lisaks loodusele üllatab Galapagos toidu osas, siin on mõned päris kõvad restoranid, poleks arvanud, et nii peidetud maailmasopis sellist kvaliteeti leidub. 

Kui teadlastel on San Christobal läbi uuritud, suundume Santa Cruzile, siin on linn suurem ning merilõvisid ei kohta igal sammul. Jalutades restorani siiski ühte näeme, ta on võtnud koha sisse pisikese kalasadama leti ees, et saada esimesena puhastatud kala rupskeid, konkurentideks mõnikümmend pelikani. Galapagosel on elu nagu loomaaias, restorani terrassil saad rahulikult vaadata ujumas kilpkonni, peesitamas mereiguaane, saaki jahtimas raisid, külgsuunaliselt jalutavaid krabisid, pea ees sukelduvaid pelikane.

Giid Karla viib meid kahe truckiga saart avastama. Hiljem märkame, et siin ongi sõiduvahenditeks valdavalt Hiluxid. Väga Öko! Sõidame vulkaaniliste kraatrite juurde, rada iseenesest on lahe, metsik: puudel hulgaliselt sammalt, mis viitavad puhtale õhule, kõrged kaktused ja sirisevad linnud. Jalutada pikalt ei lasta ja autorally kulgeb maakilpkonnade juurde, kes on kuni 200 aastased ja 200 kilosed….mida need tegelased oma elu jooksul on küll näinud.

Darwini uurimismeeskond ronib kohvikus kilpide sisse, teeb väikese veini, ja naudib olustikku. Olgu öeldud, et giid Karla on väga tore naine, erinevalt meie eelmisest hullust mehest, kelle silmamunad olid kilavalt kollaseks muutunud, oleme kohe õnnelikud, et saab mõistlikult küsimusi küsida ja neile ka vastatakse. 

Santa Cruzil ei saa mööda kallast erinevatesse linnaosadesse, peab kasutama watertaxit, mis õnneks on mõistliku 1$ per inimene tasuga. Ühel ilusal päeval metsikus kuumuses lähme Las Grietasesse, mis on suur kaljude vahel laiuv ookeanivee bassein. Kalad tulevad siia sisse, kui on väikesed ja suureks kasvades enam välja ei saa. Giid räägib lisaks enda turundamisele soolaväljadest, maalihetest, mis küll tekivad tuhandete aastate vältel ja reaalselt elu Galapagosel ei mõjuta. Galapagose vanim saar on 4.5 miljoni aastane.

Looduslikus basseinis saab ujuda suurte kalade vahel jahedas vees, millele järgneb “basseini” lõpust üles minev trepp. Temperatuur astmete all paneb kiljuma ja üpris kiiresti vette tagasi tormama. Sven ja Raul tulid mõned tunnid hiljem siia ujuma ja said lisaks võidelda suurte inimhordidega, üpris loogiline, vaid loll läheb 12 paiku kusagile tuiama, targad teadlased liiguvad kui päike madalamal.

Viimasel Galapagose päeval võtame rendist rattad, et minna vaatama, kuidas linn elab ja teised Tortuga Beachil surfavad, Mehed on rentinud surfilauad, matkanud nendega läbi linna, ootavad paaditransat, et saada surfiranda, ei saa öelda, et see plaan kõrvalt vaadates väga mõistlik paistab, eriti kuna sinna randa on kaunis keeruline juurdepääs. Rendirattad käikude vahetamist ei talu, õnneks elavad linnas seiklemise üle ja elu suurimat õlut (kahe peale ka ei suuda ära lahendada) poest hankides ei soovi neid ka keegi varastada. Rattad sõidavad ka Tortuga Bay parklasse, kuhu ei saagi muudmoodi kui jala viimased 3km, mehed on siia kuidagi surfilaudadega murdnud (õnneks küll mööda randu). Nagu kombeks, kõik isikuandmed pannakse kirja, registreeritakse ära, mis riigist mitu inimest siseneb. Galapagose rahvuspark on väga kontrollitud tsoon, iga samm maksab ja on dokumenteeritud, iseasi kui otstarbekalt. Tuuridele minnes tuleb paadi pardale piiriamentik, kes pildistab, et on tööl käinud, jättes fotole kaadri näilisest tuurilistelt allkirjade kogumisest. Hommikul näiteks käidi prügi järel, mida peab paaniliselt sorteerima. Prügipaat sõitis kõrvale, võttis iga koti eest 4$ ja viskas kotid kõik ühte hunnikusse. Hmm, huvitav, kus neid siis sorteerima hakatakse. Tundub, et siin tegeletakse korralikult paberimäärimisega.

Galapagoselt koju saamine on üks korralik kadalipp. Hommik algab teatega, et Frankfurt-Tallinn lend on tühistatud, Lufthansal streik. Okei, hakkame minema ja vaatame, kuhu jõuame. Õhtuks jõuame läbi kahe maandumise Ecuadori maismaal Panamasse, olles selleks ajaks kaks korda sõitnud veetaksoga, ühe korra taksoga, peaaegu kaotanud passi, sõitnud bussiga, lennanud kolm lendu, andnud ära ühe noa. Anname Panamas taksojuhile ööbimise aadressi, ütleb oioi, väga ohtlik kant. Olles näinud Panama getosi, ütlen, et juht pingutas üle. Peale tädi Marina majutusse sisseelamist hiilime mööda põõsaääri hiinakate nurgapoodi proviandi järgi ning esimest korda rahulikult hingates hakkame hommikusse lendu süvenema. Ups, läbi USA ja meil ESTA tegemata, pagan jälle, teist korda elus juba kolistan seda ämbrit. Okei, kiirelt taotlused sisse, minu oma tuleb hommikuks ära, Ermo oma ei tulegi….Jänes shampust ei joo ja saame ikkagi New Yorkist läbi. Oleme rohkem pinges immigratsiooni pärast kui fakti, et lennukis saavad snäkid otsa täpselt stjuardessi meieni jõudes. Sorry, nälgige 5 tundi.

Frankfurtis pagasit ei tule, kuigi käisime selle lõpppunkti ümbermääramisega eraldi tegelemas. Õnneks oli lend siia tühi ja saime öö otsa laiutada mõlemad nelja istme peal, vähemalt on energiat joosta mööda lennujaama ringi ja oma pagasit jahtida. Peame matkama hoopis teise terminali ja ajaraam surub peale, ei tahaks üldse kõiki vaevaga hangitud suveniire saatuse hooleks jätta. Kui üks lennufirma streigib, siis on teistel võimalus uue pileti hind kosmosesse ajada, nii me oleme sunnitud Finnairi äriklassis lendama. Helsingi-Tallinn lennu kohta küll viskab teate, et seal pole äriklassi, aga hind on ikka äri :D. Vähemalt saame lendude vahel lounges vedeleda lipslaste vahel nagu kaks hipit ja peale 7’t lendu oleme 2 päeva hiljem kodus.

Huh, natuke võtab veel aega, et troopika endast läbi lasta, ei saa öelda, et poleks intensiivne olnud. Aga…See tunne kui saad oma inimesega reisida ja seigelda. Liikuda samas rütmis ja saada asjadest ühtemoodi aru. Mitte, et väikesel pinnal kunagi ei ragistaks, see oleks liiga naiivne lootus, aga kui sa koju jõudes mõtled ikka, et parimat reisikaaslast ei saaks ette kujutada, siis I’m Sold!